Vaibakunstnik Ehalill Halliste ja Bioneeri toimetaja Katrin Lipp rääkisid kunstist ja terviklikuma elu poole püüdlemisest.

Mis Teid rõõmustab?

Mind rõõmustab, kui kõikidel pühendumisega tegutsevatel kaaskodanikel läheb hästi, kui minu lähikondlastel läheb hästi. Mul on hea meel, kui leitakse mõni uus tubli moodus, kuidas loodust säästa ja seda tuleviku põlvkondadele vähemalt samas külluslikkuses edasi anda. Rõõmustan, kui tervis kestab ja teistele minu vaibad meeldivad.

Kas Teil on eeskujusid?

Jah. Minu emapoolsed vanavanemad Sophie ja Johannes on mulle eeskujuks olnud. Vanaemas hindasin tema värvimeelt ja käsitööosavust, ravimtaimede ja loodusilmingute tundmist ning tema otsata lahkust. Vanaisa puhul jäid meelde tema soe suhtumine oma kaasasse, taluperemehelik üheshingamine maaga ning hobuste hellitamine. Pentremäe talu soojus ja turvalisus on kodumudel minu eluajaks.

Ehalill Halliste

Kuidas Te leidsite enda jaoks tee vaibakudumise juurde?

Vanavanemate kodus olid kõik tekstiilid vanaema ja hiljem ka ema kootud (ema lõpetas Tallinnas kangakudumise eriala). Võimalused, mida pakkus lambavillane lõng olid väga külluslikud: näpunukud, lihavõttemunade värvilisand, kassikangas, kindad, sokid, sallid, kardinad, tekid, katted jne. Keskkooli ajal nägin esimest korda meistrikodade gobelääne Peterburis Erimitaažis. Seejärel uurisin mõningaid saadaolevaid trükiseid ja söendasin minna ka sel ajal toimunud regulaarsetele tarbekunstinäitustele Kunstihoones. Piltvaip - gobelään, vaip nagu õlimaal või akvarell. See maailm lummas mind ja nüüd olen ise selles maailmas olnud 33 aastat (dipl. ERKI-st 1976 tekstiili eriala).

Kunst ja igapäevaelu. Kuidas olete suutnud neid ühendada?

Kunst ja igapäevaelu on minu jaoks täiesti põimunud. Haudepanni juurest vaiba taha minna või vastupidi - see on loomulik. Olles pika perioodi tööd rabanud, võtan mõnda aega vabalt - toon raamatukogust sületäie väärt kirjandust, loen, rohin peenraid ja jutustan tütretütrele lapsepõlve lugusid. Teinekord võtan kontakti mõne toreda inimesega ning siis lööbki vaimusilmas äkki lehvikuna lahti uue vaiba idee – nii kavand, tööjoonis kui ka lõngad… Peagi on kümme sõrme ja kõik meeled vaiba kallal töös.

Kuidas leiate inspiratsiooni?

Inspiratsiooni leian loodusest, inimeste ilmetest, seisunditest, valgusest-varjust, elust enesest, mõnel viimasel aastal ka eestimaisest etnograafiast. Lillkirjade värvimaagia ja sisendusjõud on rabavad! Püüdsin seda palangut vahendada oma 60. juubelinäitusel "Loitsulilled" Vabaduse Galeriis Tallinnas novembris 2008. Inimesed kirjutasid väga sooje tunnustavaid sõnu näituse külalisraamatusse. Tundsin end vaikselt õnnelikuna. Jätkan, sest etnoteema ja Eesti juured köidavad mind.

Ehalill Halliste

Kuidas valmib üks vaip? Kas iga vaip räägib lugu? Milline on Teie lemmiklugu?

Vaiba eel käib pikka või lühemat aega autori kujutlusmõte. Kavand kangastub nö vaimusilmas. Kui kavand end autori meeles ja mõttes nii sisse seab, et temast enam lahti ei saa, siis tuleb vaip - esmalt paberkavand, mastaap 1/10, siis tööjoonis, mastaap 1/1. Seejärel lõim telgedele: niidistik, mille ümber lõngadest piltvaip (gobelään) põimitakse. Siis algab vaibaloome - autor sõrmitseb lõimi, põimides villaseid lõngasegusid vastavalt tööjoonisele tasahaaval pikkusesse ja laiusesse. See pole rahvakeeli triibu ehk kaltsuvaip, kus nobe kangur päevas paar meetrit koob. Gobeläänvaiba 1m2 võtab minult 100 tundi teostamise aega. Iga vaiba lugu on ka autori lugu: tema tunded, mõtted, suhtumised. Nii pikaldase kuluga töö puhul vaid iseenda seltskonnas viibides saavad mõttes klaariks väärtused ja isiksuse orientatsioon.

Milline võiks olla lemmikvaiba lugu – see on raske küsimus. Nimetan siin vaipa "Pung" 2002 (kuulub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile). Näha saab internetis www.ehalillhalliste.com. Minu töötoa aknast paistis varakevadine pakitsevate pungadega sirelipuu. Ladvapungast leidsin mõtte - müstiline tütarlaps - pung, keda kevad on kohe äratamas. Jõud, salapära, dünaamiline harmoonia, uus taastuleku ring.

Kui oluline on Teie jaoks ümbritseva looduse hoidmine?

Hoian looduse loomingust kinni kõikide meeltega. Looduse kõiksusse sulandudes näen elu mõtet. See on võimalus elada vaimselt vabana: jääda puutumata kõikidest trendidest, tarbimisele kihutamisest ning hetkemeeleoludest inimeste suunata olevatel elualadel. Igapäevaelus olen säästlik, arutlev ja meisterdan mõnuga vanast uut. Säästan vett ja elektrit, meie majas on täpne ja hooliv suhtumine prügimajandusse. Tänan mõtte ja silitusega suviseid õisi oma aias. Talvel kiigub akna taga õunapuus linnumajake toiduga.

Mis on hea ja terviklik elu Teie jaoks?

Lihtsad põlised väärtused ja loodusega ühes rütmis hingamine. Need kaitsevad pseudoväärtuste vohamise ja tarbimisele kihutamise kampaaniate eest. Hea ja terviklik elu – tulekust minekuni osakesena looduse mõõtmatult meisterlikus mustris.

Millist tulevikku olete enda jaoks loomas?

Mul ei ole suuri plaane. Jätkan vaipadega. Püüan ikka olla sõbrasuhetes oma ümbrusega, sest loodus kirgastab mind. Neli imepärast aastaaega, tublid lähedased, raamatud, reha ja kõblas, mõned head sõbrad - selline vaikne manifest.


Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.