Amazonase vihmamets moodustab vähemalt 60% maailma troopilistest vihmametsadest. Selle pindala on 7 000 000 km², sellest 5 000 000 km² asub Brasiilias, kus toimub massiline lageraie põllumajanduseks kõlbuliku maa pindala suurendamiseks.  Alates 80. aastatest on igaaastane Amazonase vihmametsa lageraie maht olnud keskmiselt 20 000 km² aastas.[1]

Brasiilia vihmametsade suuremahuline hävitamine sai alguse 1970. aastate militaarrežiimi ajal, kui suur osa vaesemaid inimesi liikus ära ülerahvastatud lõunast ja kirdest Amazonase vihmametsa "raiu ja põleta" eluviisi järgi elama.

Kõige vaesematel elanikele anti üksnes õigus maad harida, kuid korrumpeerunud ametnike tõttu said  mõningad ärimehed hoopis laiemad õigused ning nad võisid tegeleda seal nii põllumajanduse kui ka metsaraiega. Segadus maade jaotamises ning haldamises andis maad illegaalsele maakasutusele ning metsaraiele, mis on siiamaani kohaliku keskkonnakaitseameti alarahastatuse tõttu suur probleem.

Puude alt vabanenud muld on toitainevaene ning aldis erosioonile. Puud takistavad mulla erosiooni ning hoiavad enda sees vett, mis muidu erosioonile kaasa aitaks. Lisaks sellele tekitab Amazonase vihmamets suure osa sademetest läbi transpiratsiooni ise.

Ilma taimkatteta suureneb maapinnale langeva vihmavee hulk mis viib minema olulised toitained ning jätab alles ainult liiva. Metsaga kaetud maapind omastab kümme korda rohkem vett, kui lagendik. Sellistel lagendikel on sademete tõttu erosioon kuni 1000 korda suurem, kui metsas.

Mitmed uurimused on näidanud, et puudest puhastatud lagendikel on õhuniiskus ligi 50% väiksem kui vihmametsas, ning temperatuur kuni 5°C kõrgem [2]. Lagendikke ümbritsevad alad on samuti ohus, sest niiske õhu massid liiguvad metsadest lagendike poole vähendades nii metsale kättesaadava vee hulka [3]. Suuremahulised lageraied ohustavad seeläbi terve metsa elujõulisust.

Kuid hävitatud metsa alt vabanenud maa säilitab oma sademed ainult nii kaua kuni läheduses on piisavalt metsa, selle hävimisel vähenevad ka sademed. Erosioon muudab mulla kiiresti väärtusetuks ja nii liigutakse iga viie aasta tagant uuele maale ning  jäetakse vana sööti või karjamaaks.

Mitmeid Ameerika firmad on avaliku kriitika ja protestide  osaliseks saanud, sest nad impordivad oma kiirtoidurestoranides kasutatava liha Brasiiliast, andes sellega oma nõusoleku vihmametsa hävitamisele. Enim tuntud nende seast on McDonald's ja KFC, kuid ka mitmed lemmikloomatoidufirmad kasutavad oma  toodetes odavat Brasiilia liha.

Alates 2004. aastast on Brasiilia maailma suurim loomaliha eksportija, eksportides umbes 2 000 000 tonni loomaliha aastas. Sellest 37% jõuab Euroopa Liidu riikidesse, 19% Venemaale ning 7% Ameerika Ühendriikidesse.

Brasiilia loomaliha kogutoodang on pea 10 000 000 tonni aastas ning see avaldab tuntavat mõju Amazonase vihmametsadele, sest liha tootmisel vajatakse viljakasvatusest oluliselt rohkem põllumajanduslikku maad, loomasööta ning vett.

Et neid loomi toita toodab Brasiilia iga aasta üle 85 000 000 tonni soja. Osa sellest jõuab brasiillaste autopaakidesse biokütuse näol, kuid ligi 40% sellest eksproditakse välisriikidesse. 49% sellest eskporditakse ELi, 20% Hiinasse ning 31% mujale. Ameerika Ühendriigid Brasiilia soja ei impordi.

Ametlike numbrite järgi toodab Brasiilia iga aasta 56 000 000 tihumeetrit puitu. Enamik Brasiilia puidust on saadud illegaalse metsaraie teel ning ei lahku riigist, vaid natuke alla 10% jõuab välismaale. Sellest 50% eksporditakse Ameerika Ühendriikidesse ning 28% ELi. Kõigest 5% jõuab Hiinasse (Siin ja edaspidi kõik statistika soja, loomaliha ja puidu kohta pärineb National Geographic Magazine'i 2007. aasta jaanuarinumbrist, vol.211, no.1).

Eeltoodud ekspordistatistika näitab Lääneriikide silmakirjalikkust - räägitakse Amazonase vihmametsade säilitamise tähtsusest, ise seejuures lageraie hüvesid nautides. Kusjuures nii soja, puidu kui ka loomaliha toodang kasvab iga aasta. 2000. aastal oli Brasiilia loomaliha toodang 7 000 000 tonni ning sojatoodang natuke alla 70 000 000 tonni.

Brasiiliat tuuakse sageli näitena kui riiki, mis on autokütusena kasutusele võtnud sojaubadel põhineva biodiisli, mis justkui peaks olema keskkonnasõbralik. Sellega ignoreeritakse fatki, et soja tootmiseks on hävitatud miljoneid hektareid vihmametsa, emiteeritud atmosfääri tohustus koguses kasvuhoonegaase ning jõgedesse uhutud  tohulult väärtuslikku mulda ja toitaineid. Haamri ja alasi vahele on jäänud ka metsades elavad looma-, linnu- ja putukaliigid; paljud neist inimestele senitundmatud liigid.

Kõige selle juures ei ole kohalike elanike elujärg eriti paranenud. Viimase kümne aasta jooksul on olukord hoopis tunduvalt halvemaks läinud. 1990. aastate lõpus Brasiiliasse toodud uued sojasordid sobisid suurepäraselt Amazonase vihmametsa kliimasse.

Suurfirmad hakkasid kohalikelt elanikelt maad kokku ostma pakkudes neile kuni mõnituhat dollarit ligi 500 hektari maa eest, mis on kohalike väikefarmerite jaoks suur varandus. Mitte kõigil ei läinud nii hästi - paljud ei olnud nõus oma maast loobuma ning selle eest karistati neid nii vägivalla kui ka terroriga.

Paljud keeldunud farmerid on oma perekondadest vägivaldsel teel ilma jäänud või näinud oma kodu maha põlemas. Sageli lõpetavad need farmerid puruvaesena mõnes külas või äärelinna majalobudikus. Nende inimeste tulevik on üsna tume, sest nad on ilma jäetud oma ainsast elatusvahendist - maast.

Must stsenaarium - Amazonase vihmametsa täielik hävimine

Oma suuruse tõttu tekitab Amazonase vihmamets läbi transpiratsiooni suure osa oma sademetest ise, ning lageraie ja globaalse soojenemise jätkumisel võivad ebakorrapärasused selles protsessis Amazonase vihmametsa hukutada. 2005. aastal oli Amazonase vihmametsas viimase 100 aasta kõige rängem põud.[4]

Mitmed teadlased ja teaduslikud organisatsioonid, sealhulgas Brasiilia Amazonase Uurimise Rahvuslik Instituut osutavad 'tipnemispunktile', alates millest on metsa kõrbestumisprotsessi peatamine võimatu tuues kaasa katastroofilisi tagajärgi terve maailma kliimale.

Tipnemispunktid on teatud tasakaalupunktid, mille saavutamisel leiavad süsteemis aset kardinaalsed muutused, olenemata sellest, milline oli muutuse ulatus. Amazonase puhul on olulised tipnemispunktid temperatuur ja metsa kogupindala, mis on otseselt seotud sademete taastootmisega läbi transpiratsiooni. Amazonase vihmametsa pöördumatu hävimine hakkab Hadley Centre'i kliimamudeli kohaselt juba 3° - 4°C temperatuuritõusu korral.

Lausa paradoksaalne on aga see, et suurem süsihappegaasi hulk atmosfääris on Amazonasele hoopis kahjulik, sest üldjuhul ergutab kõrgem süsinikdioksiidi kontsentratsioon taimekasvu. Taimelehtede alumisel küljel on mikroskoopilised hingamisavad - nende kaudu saavad taimed fotosünteesiks vajaliku süsihappegaasi.

Samal ajal väljub hingamisavade kaudu hapnik ja veeaur. Kõrgemate süsinikdioksiidi kontsentratsioonide saab fotosünteesiv organism kiiremini oma eluks tarviliku süsinikdioksiidi kätte ning seega väheneb hingamisavade avatud oleku aeg. Selle tulemusel väheneb veeauru eraldumine, mis hoogu kogudes võib Amazonase vihmametsale kõrbestumise suunas viimase tõuke anda.

Amazonase hävides võib atmosfääri paiskuda hinnanguliselt 77 Gt süsinikku - see on 283 Gt süsihappegaas ehk umbes 10 korda suurem 2004. aastal inimeste poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasi hulgast.[5]

Selle probleemi lahendamiseks on vaja rahvusvahelist huvi Amazonase vihmametsa säilistamiseks ning taastamiseks - asi mida siiamaani mitte ükski rahvusvaheline lepe ega organisatsioon teha ei ole suutnud. Siin ei aita ka ELi ega G7 ajutised rahasüstid, sest Brasiilia valitsusel ning põllumajanduskorporatsioonidel on omad plaanid, mille kõrval rahvusvaheline abi suuruses mõni miljard dollarit on taskuraha.

Arvestades situatsiooni inertsust on ebatõenäoline, et Amazonase vihmamets suudetakse hävingust päästa.  Meile jääb tundmatuks tohutu hulk faunat ja floorat, mida jäävad mälestama sajad raamatud, filmid ja isiklikud kogemused sellest kordumatust elukeskkonnast.


Kasutatud materjalid:

1. Butler, Rhett A, "Deforestation in Brazil", saadud: 17.08.2007

2. Bunyard, Peter, "The Amazon and Climate", Canning House Conference, London: 31.10.2002, loengumaterjalid

3. ibid

4. "Amazon Drought Worst in 100 Years" , 24.10.2005, saadud: 10.08.2007

5. Bunyard, Peter, "The Amazon and Climate", Canning House Conference, London: 31.10.2002, loengumaterjalid


Avaldatud tekst on neljateistkümnes osa Kristjan Velbri raamatust: "Globaalne soojenemine ja kliimamuutused".

Kristjan Velbri blogi asub aadressil: maakond.blogspot.com


Loe teisi Kristjan Velbri kirjutisi:

1. KRISTJAN VELBRI: Globaalne soojenemine ja kliimamuutused

2. KRISTJAN VELBRI: Kasvuhooneefekt ja kasvuhoonegaasid

3. KRISTJAN VELBRI: Maavälised tegurid kliima kujunemisel

4. KRISTJAN VELBRI: Kasvuhoonegaaside emiteerijad

5. KRISTJAN VELBRI: Süsisniku ringlus

6. KRISTJAN VELBRI: Temperatuuri mõõtmine ja arvutamine

7. KRISTJAN VELBRI: Kliimamudelid

8. KRISTJAN VELBRI: Temperatuur ja sademed

9. KRISTJAN VELBRI: Tormid ja ekstreemne ilm

10. KRISTJAN VELBRI: Maailmamere veetaseme tõus ja ookeanide hapestumine

11. KRISTJAN VELBRI: Liustikud ja polaaralad

12. KRISTJAN VELBRI: Veemasside liikumine

13. KRISTJAN VELBRI: Ökosüsteemid ja põllumajandus

14. KRISTJAN VELBRI: Amazonase vihmamets