Vähem kui 48 tundi pärast Argentiinas toimunud presidendivalimisi, millest väljus võitjana parempoolne konservatiivne kandidaat Mauricio Macri, ilmus päevalehes La Nación juhtartikel pealkirjaga ,,Lõpp kättemaksule“.
See oli viide käimasolevatele kohtuprotsessidele, mille keskmes on aastatel 1976 – 1983 kestnud Argentiina militaardiktatuuri ajal toime pandud kuriteod. Sellel ajavahemikul tapeti üle 30 000 inimese, enamik neist kadusid ,,salajastes“ piinalaagrites, millest paljusid pole tänaseni leitud.
Kuid nüüdseks on süüdi mõistetud üle 600 kunagise sõjaväeametniku, politseiniku ning tsiviilisiku, sealhulgas ka vaimulikke, arste ning kohtunikke. Argentiina ühiskonna pingutused mineviku kuritegudega tegelemisel on olnud küll hilise algusega, kuid see eest eeskujuks kogu maailmale.
Nestor Kirchneri valitsus tühistas 2005. aastal amnestiaseadused ning vallandas sellega kuritegude eest vastutavate isikute üleste kohtuprotsesside laine. Kuid edu oleks olnud võimatu ilma väsimatult militaardiktatuuri ohvritele õiglust nõudvate ellujäänute, sugulaste ning aktivistide aastakümneid kestnud jõupingutusteta. Ka Saksamaa aktivistid ning advokaadid toetavad tänaseni Argentiina inimõiguste liikumist.
Seetõttu esitlesin ma sellel nädalal Berliinis koos oma sõbra, Argentiinast pärit sotsioloogi Rosario Figari Layúsfiga tema uut raamatut “Los juicios por sus protagonistas. Doce historias sobre los juicios de lesa humanidad en Argentina” (“Protagonistide kohtuotsused: kaksteist lugu kohtuotsustest inimõiguste vastastest kuritegude üle Argentiinas”). Raamat, mis põhineb intervjuudel kohtuprotsessidega seotud inimestega, ei paljasta ainult isiklikke lugusid, vaid näitlikustab ka kohtuprotsessiside olulisust Argentiina ühiskonnale.
Vestlused raamatust näitavad, et vastutavate inimeste karistamine pole kohtuprotsesside juures kaugeltki kõige olulisem. Carlos Soldati, kelle vend mõrvati ning keda ennast kinnipidamise ajal piinati selgitab kui oluline oli tema ja ta perekonna jaoks see, et kohus kinnitas ametlikult perekonna juttu venna mõrvast.
Isegi demokraatlikus Argentiinas kannatavad diktatuuri ohvrid ja ellujäänud stigmatiseerimise tõttu. Diktatuuri üle elanud Delia Barrera selgitab, et piinajatega kohturuumis kohtumine tõi endaga kaasa rollide muutumise: nüüd oli naine süüdistaja poolne tunnistaja ning tema vägivaldsed piinajad olid käeraudades. Viimased kümme aastat kestnud kohtuprotsessid on andnud selge sõnumi, et diktatuuri vägivaldsed teod olid inimsusevastased kuriteod.
On üpris selge, millist rolli mängisid antud perioodil riigiametnikud nagu politsei, sõjaväelased, salateenistuse töötajad ja ka poliitikud. Teine oluline osa diktatuuri puudutavast tõest on, et riiklike instantside ja eraettevõtete vahel toimus laiapõhine koostöö, eesmärgiga tasalülitada organiseeritud tööjõudu. Kuid senini on ettevõtete kaassüüga tegelemisele suunatud jõupingutused olnud vaevalised. Pärast ärisõbraliku Macri presidendiks valimist kardavad paljud inimõiguslased, et kohtuprotsessidele tuleb lõpp.
Kuid siiski annab avalikkuse ning La Nacióni toimetuse reaktsioon põhjust lootuseks. Toimetuse töötajad distantseerisid end avalikult artiklist, mis oli vastu kohtuprotsessidele diktatuuri üle. Samuti ei lõppe ellujäänute, sugulaste ning kodanikuühiskonna katsed leida tõde ning õiglus. Nad vajavad aga solidaarsust ja tuge rahvusvaheliselt kodanikuühiskonnalt selleks, et jätkata Argentiina diktatuuri puudutavate kohtuprotsesside eduloo kirjutamist.
Lugu pärineb Ecchr veebisaidilt
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
