Veel mõni aasta tagasi poeriiulitel kättesaadavad biolagunevad kilekotid on ära kadunud. Biolagunevast plastist ühekordsed sööginõud koguvad aga populaarsust. Samas on biopõhistest polümeeridest toodete kasutamise keskkonnasõbralikkus küsimärgi alla seatud ning põhiline põhjus segaduse tekitamisel on bioplasti saatus pärast tarvitamist.

Definitisooni järgi on biolagunevad plastid taastuvatel ressurssidel põhinevad bioloogilist päritolu polümeerid, mis lagunevad aeroobses või anaeroobses keskkonnas soodsatel tingimustel täielikult. Tegelikult kasutatakse bioplasti nime ka muude mittenaftapõhiste polümeeride kohta, mis täielikult ei lagune – mis aga omakorda toob segadust ja müüte bioloogiliselt laguneva kile keskkonnasõbralikkuse kohta. Ideaalis võiks biolagunev plast, mis koosneb süsinikuühenditest, laguneda CO2 ja veeks. Tegelikkuses sõltub bioplasti lagunemine hoopis sellest, millisesse keskkonna see satub.

Biolagunemine ei võrdu komposteerumisega

Oluline on mõista biolagunemise ja komposteerumise erinevusi. Tehniliselt on kõik plastid (ka naftal põhinevad) biolagunevad ehk võimelised mikroobide kaasabil soodsates tingimustes degradeeruma. Tavalise kilekoti puhul võtab selline protsess aega lihtsalt tuhatkond aastat. Biolagunev materjal ei ole alati komposteeritav, sest komposteeritavaks loetakse materjali, mis laguneb ühe komposteerimistsükli jooksul. Lisaks ei ole komposteeritav selline materjal, mis küll laguneb ühe komposteerimistsükli jooksul, aga sellisteks mikroskoopilisteks osakesteks, mis ei ole täielikult biolagunevad.

Komposteeritavaks saab lugeda sellist bioloogilist plasti, millest kuni 6 kuu jooksul vähemalt 90% kogusest muundub metaboolselt süsinikdioksiidiks ja veeks (EU standard EN 13432).  Lisaks ei tohi pärast 3 kuu möödumist materjaliosakeste suurusest olla üle 2 mm suured üle 10% materjali algkogusest, kui see on jäetud lagunema koos orgaaniliste jäätmetega. Samuti ei tohi lagunemisel jääda negatiivseid mõjusid nagu näiteks raskemetallid, lenduvad tahked ained ja ümbruse pH või soolsuse muutus.

Bioloogilise plasti lagunemisprotsessi kiirust mõjutavad:

• lagundatava materjali koostis ja struktuur
• keskkonna niiskusesisaldus ja happelisus
• õhustatus
• süsiniku ja lämmastiku suhe
• ammoniaak ja anorgaanilised soolad

Viimased punktid loetelust mõjutavad otseselt mikroobikoosluste elutingimusi, tänu kellele toimuvad lagunemisprotsessid.

Kõik bioplastid ei komposteerugi

Üle poole turul olevast biolagunevast plastist on tehtud tärklisest (põhiliselt maisi-, kookose-, kartuli ja riisitärklisest, aga ka sojavalgust ja suhkruroost). Lisaks nimetatud põllumajandussaadustele saab bioplasti teha ka naftal põhinevast plastist, näiteks kasutatud plastpudelitest mikroorganismide abil, lisades kõdunemist soodustavaid lisandeid.

Tuntumad bioloogilised plastid:

• PLA – valmistatud maisist või suhkruroost, läbipaistev, komposteerub täielikult.
• PHA – bakterite poolt toodetud polümeerid, päritolu võib olla nii taimne kui ka naftast valmistatud, võib olla täielikult biolagunev.
• PSM – tärklise ja PP segu, üks väheseid kuumakindlaid bioplaste.
• Tselluloosist plast ehk tsellofaan – toodetakse puidust, puuvillast või kanepikiust, komposteerub.
• Biopolüetüleen – saadakse tärklise või suhkru fermenteerimisel, ei biolagune, aga on ümbertöödeldav.
• Polüamiid ehk nailon – toodetakse naftast keemiliste protsesside teel või looduslikest õlidest, ei komposteeru.

Võib juhtuda, et kilekotile märgitakse tähis „biolagunev“ ka juhul, kui toote valmistamisel on maisitärklist lisatud tavalise plasti hulka. Selliselt saavutatakse küll osaline lagunemine, aga järelejäävad imepisikesed plastitükikesed võivad keskkonda sattudes osutuda veelgi ohtlikumaks. Sarnaselt kasutatakse kiirendatud lagunemisega kilekotte, mille puhul lisandid (tihti metallid) muudavad plasti loodusesse sattudes pudenevaks. Selline plast küll näiliselt kaob, ehkki tegelikult jäävad järele needsamad mikroplasti osakesed. Mikroplast ohustab veeloomi ja satub kergesti toiduahelasse. Pea iga inimese vereringest tuvastavad analüüsid mikroplasti, mis sinna mõnikümmend aastat tagasi veel kindlasti ei kuulunud.

Bioplastide sildistamist on püüdnud selgemaks teha organisatsioon Scientific Certification System, andes välja sertifikaati "tõendatult biolagunev", mis tähendab, et 70% tootest laguneb looduses 4 nädala jooksul vee-elustikule ohututeks ühenditeks.

Eetiline dilemma: kas põllumaad peaks kasutama lühikese elueaga plasti tootmiseks?

Bioloogiliste plastide tootmine ei ole tegelikult naftavaba isegi, kui toormaterjal on põllumajanduslikku päritolu. Tärklisest valmistatud plasti saamiseks kasutatakse eelnevalt taimekasvatuses kütust nii maaharimiseks, vilja koristamiseks, -veoks ning -töötlemiseks, -väetamiseks ja taimsekaitsevahendite tootmiseks ning põldudele pihustamiseks. Lisaks kasutatakse tihti geneetiliselt muundatud põllumajandussaadusi, millel on ökosüsteemile seniteadmata mõju.

Bioplastide ökoloogiline tooraine pärineb enamasti intensiivpõllumajandusest, mis vähendab eluslooduse mitmekesisust ning soodustab kõrbestumist. Kõige suurem küsimus tekib siiski seoses toidu kasvatamiseks kasutuskõlbliku maa hõivamisega selliste kergestiasendatavate toodete nagu pakendite jaoks. Eriti kui võrrelda traditsioonilise ja bioloogilist päritolu plasti tooteahela keskkonnamõju: bioplasti tootmiseks kulub võrreldes tavalise plastiga vaid mõnikümmend protsenti vähem naftat.

Tartus asuv Baltikumi üks juhtivatest kilepakenditootjatest, Estiko Plastar ei aseta enam rõhku bioloogiliselt lagunevate plastide tootmisele, kuigi võimekus ja tehnoloogiline valmisolek selleks on neil täiesti olemas. Nimelt põhjendavad nad liinide seiskamist põhiliselt kahe negatiivse ilminguga seoses maisil põhineva biolaguneva pakendiga: ökoloogiline jalajälg on teadlaste arvutuste järgi umbes 1,7 korda suurem kui naftabaasilise polüetüleenigraanuli kasutamisel (kui võtta arvesse kogu tsükkel alates põlluharimisel kulutatavast kütusest) ning teiseks toimub rahvaarvu kasvamine suuremas tempos kui haritava maa viljakuse kasv. Bioplastist toote ja eriti just pakendi puhul peab silmas pidama, et isegi kui polümeermaterjal võib olla täielikult lagunev, siis kujunduses kasutatavad trükivärvid seda paraku tihti ei ole.

Biolagunevad kilekotid täidavad enda eesmärki vaid siis, kui neid sobivates tingimustes komposteerida ning lagundada täielikult. Kahjuks tekitavad prügilasse sattunud biolagunevad tooted laguportsessis metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2. Väärtusliku energiaallikana läheb kokkukogutud metaan kasutusse vaid vähestes prügilates. Järelikult ei ole biolagunevad tooted prügilasse ladustatuna muust olmeprügist keskkonnasäästlikumad.

Kokkuvõtteks: tõeliselt komposteeruvad on plastid, mis on tehtud 100% bakterite poolt ärasöödavast materjalist ning need täidavad oma eesmärki vaid juhul, kui toode pärast kasutamist sobivates tingimustes komposteerida. Biolagunevate plastide viskamine olmeprügisse ei ole sobilik ning koormab keskkonda samaväärselt tavaplastiga.

Kõige keskkonnasõbralikum on kasutada kotte ja pakendeid korduvalt. Kui valida kas biopõhisest polümeerist või naftast toodetud kilekott, on valikust olulisem toote edasine õige käitlemine ehk 100% biolagunev plast komposteerida ja tavaline plast viia pakendikonteinerisse, kus see leiab ümbersulatatuna uue elu.

Allikas: www.letsdoitworld.org

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta