“Ühelt poolt tulevad valgete riietega musketärid, teiselt poolt tulevad mustade riietega musketärid ja kui nad kokku said, hakkasid kaklema,” alustas 1984. aastal oma esimest raamatut “Musketäride raamat” viieaastane Katrin Jõgisaar, hiljuti kaheaastaseks saanud portaali Bioneer toimetaja. Naise töö koosnes enne Bioneeri peamiselt Exceli tabelitest ning toimetajaks sattus ta tänu ökoblogi pidamisele.  

“Õppisin küll koolis keskkonnateaduseid, aga see oli täiesti teine maailm, ma ei seostanud seda igapäevase eluga,” tunnistab naine. Oma katsetustest hakkas ta kirjutama blogisse. Olles seda jõudnud teha vaid kolm kuud, võttis temaga ühendust MTÜ Ökomeedia rajaja Rasmus Pedanik ning kutsus Katrinit uue säästva ja tervisliku eluviisi portaali toimetajaks.  

Ostujuhist portaali toimetajaks 

Ettepanek oli ahvatlev, kuid Katrin tegi toona täiesti teist tööd –  oli ökopoes ostujuht, mis tähendas suures osas seda, et hommikust õhtuni tuli teha Exceli tabeleid, vaadata laoseise ja vastata kirjadele. Blogi pidamise kõrval oli ta kirjutamisega kokku puutunud vaid ülikoolis lõputööd kirjutades. Kuigi, tõsi, kirjatööd tegi naine ka lapsepõlves. Oma esimese, musketäride sõjast pajatava raamatu pani ta kirja lausa viieaastaselt, hiljem teismelisena kirjutas indiaanlastest ja vampiiridest. Kuid ajakirjanikutööd Katrin varem teinud ei olnud.

“Muidugi ma kartsin, kui ütleksin, et ei kartnud, oleks see hulljulge olnud,” meenutab naine ahvatleva ettepaneku peale tekkinud reaktsiooni. Ta mõtles nädal aega ning ütles siis ikkagi jah.

Algul oli portaalist olemas ja valmis vaid tehniline pool ehk keskkond, kuhu uudiseid sisestada, kuid lugusid endid veel mitte ühtegi. Oma esimese loo kirjutas Katrin ökoloogilisest jalajäljest Öko ABC rubriiki. Et portaali saaks avalikuks teha, tuli sellesse kirjutada enne igasse rubriiki kümmekond lugu. Esimesed lood valmisid kaks aastat tagasi aprillikuus ja Bioneer muudeti avalikuks 7. mail.

Esimesel aastal töötasid Katrin ja Rasmus koos, teisel aastal on naine portaali sisulist poolt peamiselt üksi korraldanud, ent kogu au ta endale siiski võtta ei taha, vaid ütleb, et tal on olnud mitmeid abistajaid ja kaasamõtlejaid. Eriti tänab Katrin toredaid vabatahtlikke kaasautoreid. Portaali toimetamist tuli alustada endast teada andmisest. “Kolm kuud tuli saata igale poole meile ja anda teada, et oleme olemas. Kirjutasime, et äkki te saadate infot ja tahate kirjutada,” meenutab Katrin.

Algul olid inimesed uue portaali suhtes skeptilised ning naine ka mõistab seda, sest Bioneeril ei olnud ju veel lugejaid. “Samas oli neid, kes olid valmis Bioneeri uskuma. 2008. aastal Esna mõisas toimunud ökokogukondade kokkutulekult leidsime endale esimesed püsivad vabatahtlikud ja niimoodi hakkasid need asjad tulema,” rõõmustab Katrin. Ühel hetkel hakkas portaal toimima juba nii, et ta ise enam eriti lugusid kirjutama ei pidanudki, vaid sai keskenduda portaali tutvustamisele ja asjaajamisele. “Meil võivad olla väga toredad lood, aga kui inimesed ei tea, et me olemas oleme, pole sellest kasu,” sedastab Katrin.  

Toimiv kodanikumeedia kanal 

Praeguseks külastab Bioneeri lehekülge ligikaudu 20 000-25 000 inimest kuus, kes teevad kokku 37 000-40 000 külastust. Eelmisel aastal andis keskkonnaminister MTÜ Ökomeediale portaali asutamise eest aasta keskkonnateo tänukirja. Katrini jaoks on töövõit see, et kõik need lugejad on kogunenud reklaamieelarveta – reklaami Bioneer endale ei tee. Töövõit on ka vahvad kaasautorid ning see, et loodud on üks toimiv kodanikumeedia kanal.

Esimest korda pärast kahte aastat saab Katrin sel suvel lõpuks veidi kergemalt võtta ja puhkusele minna. Siiski otsib portaal vabatahtlikke kaasautoreid aina juurde, just selliseid, kes lööksid kaasa regulaarsemalt. “Kui natuke regulaarsemalt kaasa lüüa, saavad inimesed aru, et nende panus on väga oluline. Vabatahtlik ei ole see, kes teeb ära selle töö, mida mina ei viitsi või taha teha, vaid kaasautor saab oma näo ja teo järgi portaali arengule kaasa aidata,” selgitab Katrin.

Ise kirjutab-toimetab ta Bioneeri päevas 5-7 uudist, mõnikord ka rohkem. Originaallugude osas ta enam nii aktiivselt kaasa ei löö ning kirjutab vaid loo või paar nädalas. “Bioneer on mitmekesisem, kui kirjutab rohkem autoreid,”  leiab ta. Samas on kirjutamine talle nii meeldima hakanud, et tahaks seda rohkem teha.

Kontorilauda, millel valitseks loominguline segadus, Katrinil pole, sest Bioneer valmib kodukontoris ja peamiselt köögilaua taga. Ent siinjuures ei saa märkimata jätta, et see köögilaud paikneb ühe Mustamäe kortermaja 15. korrusel, mille aknast avaneb imepärane vaade linnale. Kuid Bioneer on valminud ka mänguväljakul, Tartu ja Tapa rongis, kohvikus, auto kõrvalistmel jne.

“Bioneer valmib täpselt seal, kus mina parasjagu olen ja kus vaja on. Mul on EMT internet, mis käib minuga igal pool kaasas,” selgitab Katrin. Talle meeldib töötada hommikuti, alustades lausa kella viie ja kuue vahel ning tehes töö vahele pause. Õhtuti eelistab ta aega veeta oma pojaga. Bioneeri toimetab ta viiel päeval nädalas, välja arvatud nädalavahetuseti ja lisaks töötab Katrin veel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuses, pidades seal veebihalduri ametit. Õigupoolest siis sedagi kondukontoris.  

Mõnikord valmib Bioneer ka pargipingi peal. Foto: erakogu.

Kodus töötamise võlud ja ohud 

Kaks aastat tagasi tehtud suhteliselt suure muudatuse järel on Katrinil hea meel, et ta saab nüüd kodus töötada. Nii ei pea enam sõitma linna teise otsa tööle ja kui laps jääb haigeks, siis töö seetõttu ei kannata, vaid seda saab teha ka kodus olles poja põetamise kõrvalt. Katrini lapski ei ole enam lasteaias hommikul üks esimesi ja õhtul üks viimaseid. Kuigi kodutööl on ka üks puudus ja oht – kui endale selle osas piiranguid ei sea, võib juhtuda nii, et töö- ja eraelu ajalised piirid lähevad sassi.

Blogi, mis Katrinile töökoha tõi, ta enam eriti aktiivselt ei pea. “Kui töö koosneb peamiselt Exceli tabelite koostamisest, tekib mõtete ülejääk. Aga kui pead ennast väljendama ning infot koondama ja laiali jagama, siis seda enam ei teki. Minu eneseväljendusvajadus saab nüüd Bioneeriga rahuldatud,” ütleb ta.

Ka on ta veidi üle vaadanud ja korrigeerinud, täpsemalt leevendanud oma eluviisi. Kui kaks aastat tagasi jälgis Katrin kõikvõimelikke asju ja toitus praktiliselt ainult mahetoidust, siis nüüd enam reeglid nii ranged ei ole. “Mingil määral tekitab see ikkagi stressi, sa ei saa lõputult kõige üle vastutada ega võtta endale liiga palju kohustusi,” leiab ta. Tema sõnul on palju tõhusam, kui astuda edasi samm sammu haaval. Liiga järsult oma elu muutes võib tekkida tõrge ning seetõttu tahtmine olukorrast pääseda. “Kui otsustad, et homsest elad ainult ökoloogiliselt ja muudad kõike ning sul sellest kõigest kolm asja nässu läheb, tunned sa, et sul läks kolm asja nässu, mitte seitse hästi,” teab Katrin.

Põhiline asi, mida naine endalt poodi minnes küsib, on see, et kas ta vajab või lihtsalt tahab midagi. Katrini sõnul on paljude asjadega nii, et me kipume neid lihtsalt tahtma, kuid tegelikult me ei vaja neid. “Alati ei ole vaja uusi asju. Mina üritan sellest üle saada, kuigi sada protsenti üle pole ma seda suutnud,” tunnistab ta. Kui mitte mõelda sellele, kas me vajame või lihtsalt tahame, võib juhtuda, et premeerime end ühe ja teise asjaga, kuid jäävad ostmata need asjad, mida me tegelikult vajaksime.

“Olen viimasel ajal avastanud, et vajan suhteliselt vähe asju. Inimesed tahavad end tunda hästi tänu asjadele, aga tasub endalt küsida, et kas sa tunned ennast ka siis hästi, kui sul ei ole neid asju? Kas sa suhtud endasse ka siis hästi?” arutleb Katrin. “Kui inimene suhtub endasse hästi vaid nende asjade pärast, tasuks mõelda, et milles on tegelik põhjus, miks ta endasse hästi ei suhtu. Võib-olla, kui oled endaga rahu teinud, ongi sul vähem asju vaja.” Katrin ise leiab, et temal on asjade asemel vaja rohkem näiteks pojaga koos olla või sõpradega suhelda. Need on talle vajalikumad kui iga nädal uus kleit.  

Juuksekarva lõhki ei aja 

Kui Katrin midagi ostma hakkab, jälgib ta, et asja saaks kasutada võimalikult kaua. Näiteks, kui laps oli väiksem, tuli alatasa uus kohvikann osta, sest laps sai kippus kannu lõhkuma. Nüüd on Katrinil metallist kann. Ta on hakanud mõtlema pikema perspektiiviga asjadele.

Kui võimalik, ostab Katrin siiani mahetoitu, ent ei tunne end halvasti ka siis, kui laual on vahel Grossi piim või midagi muud taolist. “Ma ei hakka juuksekarva lõhki ajama,” ütleb ta. Ja kui on valida, et kas osta Saksa ökomakaronid või kodumaised, ostab ta tavaliselt ikka viimased. Kuigi seda, mida toit sisaldab, jälgib ta küll, näiteks kõikvõimalikke värvilisi maiustusi ja imekoostisega jogurteid ta ei osta. “Parem on liha ise teha, kui osta kuut erinevat lisaainet sisaldavat sinki või vorsti,” on tema seisukoht. Katrin eelistab kodus ise süüa teha. Kõik komponendid selleks pole küll alati mahedad, aga ise süüa tehes saab natukenegi puhtama toidu. “Valmistoit on mugav, aga isetehtud toidul on parem maitse,” on Katrin veendunud. Pealegi on ise süüa teha tunduvalt odavam, kui valmistoitu osta.

Kodu koristab Katrin äädika, sooda ja sinepipulbriga ning mikrofiiber lapiga. Nendega saab tema sõnul ära puhastada peaaegu kogu kodu ning mingit keemiat pole vajagi. Puhastusvahenditest leiab Katrini kodust vaid nõudepesuvahendit ja pesupesemisgeeli. Kosmeetikavarusid tal pole, sest näiteks kehaõlid segab ta ise kokku. Lähiajal tahab Katrin katsetada, kuidas on pesta pead šampoonideta, looduslike vahenditega. Põhjus, miks eelistada lihtsat toitu ja väldib liigseid kodukemikaale, peitub ka Katrini poja allergias.

“Kõik algab mõtlemisest! Kui teha midagi trendi pärast, tüütab see ühel hetkel ära,” teab Katrin, et ökoeluviis on pigem maailmavaade, mille juurde peab jõudma igaüks ise oma peas, sest teisi muuta ei saa. Muuta saame vaid iseennast ja võib-olla tuleb keegi meiega kaasa, aga võib-olla ei tule. Katrin tunneb, et on andnud oma panuse ja on sellega rahul. Mõnikord on panus suurem ja mõnikord väiksem.

Algul tundis Katrin trotsi, et tema püüab elada keskkonnasäästlikult, aga teised mitte. Ta mõtles selle üle pikalt järele ja leidis, et erinevad inimesed saavadki asjadest väga erinevalt aru. “Minu jaoks tähendab ökoeluviis seda, et ma elan lihtsalt. Mõtlen läbi, mida ostan, söön ja kuidas ma mõtlen, kuid ma ei saa seda dikteerida teistele. Kui temale ainuke kättesaadav või võimalik viis on panustada asju ökopoest ostes, siis ma ei saa öelda, et see on vale. See on lihtsalt teisiti, kui mina teen,” leiab Katrin.  

Ökoeluviisi tähendus igaühele erinev 

Kui ökoelu tähendab mõnele vaid ökopoest kauba ostmist, siis see on tema arusaam. Katrin tõdeb, et esineb ka neid inimesi, kes teevadki seda sellepärast, et see on populaarne ja trendikas. Tema sõnul võib juhtuda, et asjaga minnakse lihtsalt kaasa, seda enda jaoks läbi mõtlemata. Ökopoes käimine võib olla trend – lähed sellega kaasa, sest sõbrad ostavad sealt või mõni tuntud inimene on kiitnud. Aga ise asju läbi mõtlemata ei saa neist aru. “Siis võib juhtuda nii, et kuu aja pärast ütleb mõni sõber, et tema käib ainult McDonaldsis ja ökosõbrast saab kiirtoidu sõber,” ütleb Katrin.

Õigupoolest ei defineerigi Katrini sõnul mõned sellist eluviisi, nagu tema elab, ökoeluviisina. Lihtsalt alati on võimalik hakkama saada kallimalt või odavamalt. Mannale ei pea ostma säilituspurki, vaid manna võib panna ka kolmeliitrisesse klaaspuri ja sellele näiteks lilled peale maalida. “Ma ei tunne sellepärast, et manna oleks halvem. Kõik on läbimõtlemise küsimus,” rõhutab Katrin taas.

Neile, kes tunnevad, et tahaks ka oma elu muuta, soovitab Katrin teha esmalt nimekirja asjadest, mida oleks soov paremuse poole muuta ja mida on ka inimesel endal võimalik muuta. Muutusi tuleb valida ükshaaval, andes endale aega muutuda ja harjuda. “Liiga palju muutusi on koormav, siis ei tunne inimene end mugavalt ja hakkab mõtlema, kuidas saaks sellest olukorrast pääseda. Aga kui teha pisike elumuudatus ja sellega harjuda, mõtled, et mis see siis oleks teha ära veel üks teine muudatus,” õpetab Katrin. “Niimoodi väiksemate sammudega on võimalik suuri tegusid ära teha!”

Samas vahel on vaja astuda ka suuri samme, nagu ta ise kaks aastat tagasi Bioneeri toimetajaks hakates. “Ma ise ka takkajärgi imestan. Aga tol hetkel oli see väga õigel ajal esitatud küsimus. Pool aastat varem poleks ma seda vastu võtnud ja kes teab, mida ma aasta hiljem oleks teinud. Aga siis mõtlesin, et kuidas on võimalik, et keegi tahab seda teemat mulle veel rohkem pakkuda,” naerab ta.

Praeguseks on Katrin ära lugenud peaaegu kõik Eestis ökoelu vallas ilmunud raamatud ja tunneb puudust ühest korralikust eestikeskselt kirjutatud keskkonnasõbraliku eluviisi raamatust. Tarbimisteemalised raamatud on peamiselt tõlgitud ning räägivad USAst või Suurbritanniast. Ent kas juba lapsepõlves raamatuid kirjutanud naine ise pole raamatukirjutamisele mõelnud? “Olen mõelnud küll, aga ma pean raamatule rahastuse leidma, sest heast tahtest ju seda ei kirjuta,” märgib Katrin.

“Läksid õhtust sööma ja magasid kuninga juures, kuningas valvas neid ja kui üles ärkasid, läksid välja vaatama, seal oli suur müra. Seal on vist kaklus. Siis läksid laiali ja jäi vaikus. Musketärid läksid sööma ja siis jälle puhkama,” lõpeb viieaastase Katrini “Musketäride raamat”.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta