Venitamine, tähtaegadest mitte kinnipidamine, hilinemine ehk edasilükkamine on üks olulisemaid ajaraiskajaid. DePauli Ülikooli psühholoogi Joseph Ferrari poolt läbiviidud uuringu andmetel on viimase 30 aastaga suurenenud edasilükkajate hulk 5%-lt 25%-ni. Kusjuures need on inimesed, kes ise tunnistavad, et lükkavad regulaarselt asju edasi ja suuda seetõttu tähtaegadest kinni pidada. Ilmselt võib siia juurde lisada teist niipalju rabelejaid, kes venitamist ei tunnista, vaid põhjendavad tähtaegadest mittekinnipidamist väliste teguritega.

Edasilükkamise põhjendusi (pange tähele, mitte põhjuseid vaid põhjendusi) võib leida väga erinevaid.

Populaarne on kurta, et hetkel on palju tegemist ja seetõttu on mõistlik osad tegevused edasi lükata. Edasi tahame lükata seetõttu, et täna tundub kiire ja keeruline, homme aga tunduvalt lihtsam. Me unustame ära, et kui homme kätte jõuab, siis täidavad ka selle päeva ära mõned ootamatused, ajaraiskajad ja jällegi on kiire ning jälle lükkame mõne tähtaja edasi.

Mitmete uurijate hinnangul oleme me aja kulu hindamises äärmiselt kehvad. Edasilükkamine tekkib tänu impulsiivsuse võidule tuleviku hüvede üle. Kõik see, mis annab tulemust nüüd ja kohe, on meile meeldivam. Mida kaugemale tulevikku potentsiaalne tulu lükkub, seda vähem olulisena ta meile tundub. Seega me tarbime kiiret hüve (ärategemise asemel edasilükkamine) pigem kohe ja oleme valmis tulevikus selle eest rohkem intressi maksma (edasilükkamise tõttu tekkinud probleemid).

Mõnes mõttes on see väga sarnane kogu meid ümbritseva moodsa eluga. SMS-laenud on populaarsed, kuna need võimaldavad meil tarbida täna, ehkki me peame tulevikus röövellikke intresse maksma. Kes on vähemalt korra kiirlaenu küüsi sattunud, see teab, kui raske on sealt uuesti välja rabeleda. Väga sarnane on olukord krooniliste edasilükkajatega – mida rohkem me asju edasi lükkame, seda suuremad probleemid meid tulevikus ootavad ja nende lahendamiseks on vaja veelgi rohkem tuleviku tegevusi edasi lükata. Mida siis teha?

Edasilükkamise vastu aitavad enamus traditsioonilisi ajajuhtimisalaseid nõuanded – püstita eesmärke, sea prioriteete, vähenda segajaid, motiveeri ennast, jne. Kuid mõned soovitused on spetsiaalselt edasilükkajatele.

Enamus tähtaegadest mittekinnipidajaid kasutavad endaga või teistega suhtlemisel sõnapaari „jah, aga...“. Näiteks – „ma tean, et ma pean selle aruande ära tegema, aga mul on praegu kiire.“ Või – „ma pean sellele e-kirjale vastama, aga mul pole selleks piisavalt informatsiooni.“ Kas sina oled ka jah-aga-inimene? Kui nii, siis tuleks ennast sundida kasutama „jah, ja...“ väljendit. Eelmiste näidete puhul oleks hoopis positiivsem sõnastada laused järgmiselt: „ma pean selle aruande ära tegema ja mille arvelt saaksin ma seda aega praegu leida?“ või „ma pean sellele e-kirjale vastama ja ma pean selleks eelnevalt hankima täiendavat informatsiooni.“ Kas pole hoopis teine tähendus? Probleem on sama, ent me oleme juba probleemi kirjeldamisega astunud sammu lahenduse poole. Jäta jah-aga selja taha ja võta kasutusele jah-ja!

Teine lihtne sõna, mida peaks vältima, on „hiljem“. Kui mingi tegevus on plaanitud hilisemaks, siis see tõenäoliselt ei saagi tehtud. Samuti tuleb vältida ebamääraseid lubadusi nagu „homme“ või „järgmisel nädalal“. Järjekordselt kehtib konkreetsete tähtaegade reegel – tegevusi planeerides või ümber planeerides peab neil olema konkreetne kuupäevaline ja kellaajaline tähtaeg!

Me kõik teame vastust populaarsele küsimusele „kuidas süüa elevanti?“ Vastus on, et „üks suutäis korraga.“ Täpselt sama kehtib paljude edasilükatud ülesannete kohta. Nad on ebameeldivad, tihti võtavad palju aega, on ebamäärase olulisusega ja seetõttu on ennast raske nendega tegelemiseks motiveerida. Sellised töid tuleb käsitleda elevandina ja mitte lükata tulevikku, kuna „mul ei ole praegu elevandi söömiseks isu või aega.“

Pigem alusta üks suutäis korraga, võta see tüütu ülesanne ette ja alusta tegelemist. Olgu kas või kümme minutit. Väga tihti piisab alustamisest, et kogu projekt ära teha. Ma pean tunnistama, et ka minul on sageli sama probleem igakuiste ajajuhtimisteemaliste artiklitega. Igas kuus peaks kirjutama vähemalt ühe pikema artikli ja peale mitmeid aastaid kirjutamist tundub, et no ei ole seda head ideed. Ei leiagi seda head ideed ja nii saab ettenähtud aeg otsa kuni on kuu viimane päev ning siis ei jää enam midagi üle, vaid tuleb kirjutada!

Ja nii imelik kui see ka pole – istun laua taha, alustan kirjutamist ja varsti tulevad ka ideed ning artikkel saab õige pea valmis. Kas ma oleksin seda ka varem suutnud? Kindlasti! Aga ma leidsin tuhat vabandust, miks mul selle jaoks hetkel aega pole või miks ei ole piisavalt häid mõtteid. Seega – viivitamise asemel lihtsalt alusta ja vaata, mis edasi saab.

Viimane soovitus on tänapäeval pisut äärmuslik, kuid sellegipoolest ülimalt tõhus. Edasilükkamise vältimiseks tuleb ennast internetist välja lülitada! Asi pole mitte selles, et arvuti taga meid katkestatakse suhtlusprogrammidega või sissetulevate e-kirjadega. Piisab isegi sellest kui me ise näeme e-kirja ikooni ja „läheme korraks saabunud kirju kontrollima“. Tegemist on jällegi emotsionaalselt mõnusa tegevusega, millega me asendame potentsiaalselt vähem mõnusa, edasilükatava tegevuse.

Carleton-i Ülikooli proffessori Pychyl sõnul tegelevad inimesed 50% internetis veedetud ajast tegevuste edasilükkamisega. Seetõttu ma ise teen aeg-ajalt just selliseid edasi lükatud töid ära lennukis, kus puudub (täna veel) internetiühendus. Siis ei tekki endal võimalustki minna uudiseid või uusi sõnumeid kontrollima ja ühendusevaba keskkond aitab ära teha ka kaua aega edasi lükatud ja tüütud kohustused. Ja mis kõige olulisem – näiteks 2-tundi e-kirjade postkasti korrastamist annab sellise positiivse emotsionaalse laksu, mille mõju kestab mitmeid päevi!

Seega – kas me oleme edasilükkajad või mitte, see on väga palju suhtumise küsimus. Jah-aga-elu jääb eilsesse ning tänasest algab jah-ja-elu.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta