Bioneer avaldab igapäevaselt Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.
- Kliima
- Katariina Kilk, Eesti Rohelise liikumise korraldatud jutuvõistluse 1. koha võitja vanemas vanusegrupis.
- 28. veebruar 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Jutuvõistluse vanema vanuseklassi võitjad on:
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo ja Nora Tuisk
Täna avaldame 1. koha võitnud Katariina Kilgi võistlustöö.
Kuus koputust uksel
Silmitsen kalendrit seinal. See on lahti juuni koha pealt. Kalendrifotol on kujutatud säravat päikest ja mulle tundmatuid siniseid lilli. Aastatega on toonid tuhmimaks muutunud. Üleval on kirjas aasta 2018. Kalender kuulus mu emale. Praegu on aasta 2053. Käes on samuti juunikuu, kuid sellist pilti, mis kalendris on, pole ma päriselt iial näinud. Ohkan ja pööran pilgu õele.
Väike tüdruk magab voodis, paks villatekk peal. Tema näol on ilme, mida ärkvel oleku ajal kunagi näha pole. Rahu. Vähemalt unes ei tunne ta alatasa hiilivat nälga. Astun külmkapi ligi. Ma tean mind tervitavat vaatepilti, aga ma ikka proovin. Tuluke ei sütti ukse avamisel, elekter kadus lõplikult juba nädalaid tagasi, kuid tuld polegi vaja. Külmkapis valitseb tühjus. Hoian külmkapi kramplikult lahti justkui võiks see sinna toitu tuua. Seisan minuti. Ei midagi. Sulgen ukse.
Õe nohin on ühetoalises korteris ainuke valjem heli. Kõik muu tuleb väljast. Olen liialt harjunud õuest kostvate karjete või mõnikord valjude jooksusammudega väliskoridoris. Alateadvus blokeerib müra automaatselt. Ainult meie uksele kostvad koputused püüavad mu tähelepanu ja muudavad valvsaks. Inimesed ei tule heade kavatsustega võõraste uste taha. Enamasti muidugi ei koputata ka.
Lähen köögikappide kallale. Võimalikult vaikselt avan uksi, vaadates üle kõik nurgad ja sopid. Üllatuseks leian mõned kõrgemal riiulil seisvad purgisupid. Kuigi mu kõht koriseb jätan purgid kappi. Pean ootama, millal õde üles ärkab. Tema vajab rohkem toitu kui mina, ta on kasvav laps.
Äkki tabab mu kõrv kolinat koridoris. Kiirelt haaran seinale toetatud pesapallikurika. Seisan, kurikas löögivalmis, pidades silmas ust ja tähelepanelikult kuulatades. Kõlab koputus. Siis kolm kiiret koputust. Paus. Kaks koputust. Ohkan kergendatult ja langetan kurika, kuid ei pane seda veel käest. Ainult üks inimene teab koodi, aga kunagi ei tasu olla täiesti kindel.
Kontrollin uksesilmast tulijat. Noormehe näost on enamus salli ja mütsi sisse mähitud. Teades, et ma teda vaatan, tõstab ta käed üles, näidates, et tuleb rahus. Tema üks kulm on üles tõstetud justkui küsides, kas ma ta sisse ka lasen. Tõmban riivi eest, avan haagi ning keeran luku lahti.
Alo lipsab kähku tuppa. Lukustan ta järel uuesti ukse.
„Mary magab,” sosistan tervituse asemel.
Tüdruk on küll tugeva unega, keskkond on niimoodi kujundanud, kuid tunnen ikka vajadust vaiksemalt rääkida. Noormees noogutab ja kõnnib kööginurka, võttes seljakoti seljast.
„Said sa süüa?” küsin tema kõrvale jõudes.
Alo heidab tõsise pilgu mulle ja siis mu käes olevale kurikale.
„Äkki sa paned selle enne ära? Ma kardan, et sa lööd mind.”
Kissitan ta poole silmi, aga teise soovi austades asetan kurika vanale kohale tagasi. Noormees avab luku ja tõstab kapile ühe leivapätsi. Ootan, et ta võtaks kotist järgmise asja. Ta ei tee seda. Vaatan noormeest suurte silmadega.
„Mida see tähendab? Kus ülejäänud on?”
„Pole.”
„Mis mõttes pole? Ma andsin sulle ju kõik meie talongid,” sosistan närviliselt.
Ta väldib mu pilku, tõmmates koti lukku kinni tagasi.
„Poes ei olnud enam kaupa. Ei tea, millal juurde tuleb. Kui tuleb.”
Tuppa langeb vaikus. Pilgutan pisarate tagasi hoidmiseks kiirelt silmi. Ma teadsin, et olukord on kehv. Oleme õega juba pikemalt rangel toitumisrežiimil olnud, ent salaja oli ikka lootus asjade paranemisele. Kuid paistab, et läheb ainult hullemaks.
„Mis siis saab?”
„Ma ei tea,” ütleb Alo, seljakoti taas selga visates. „Ma pean edasi minema.”
Ta ei vaata mulle endiselt otsa. Jälgin liikumatult, kuidas ta tagasi ukse juurde läheb ja lukusüsteemi kallale asub. Luku lahti keeramise heli vabastab mind tardumusest. Tuiskan kohalt ja haaran uksest kinni, laskmata tal veel lahkuda. Ta jääb seisma lõpuks silmkontakti luues. Ta silmis on kahetsus.
„Anna ülejäänud talongid tagasi,” lausun masinlikult.
Ta pistab käe taskusse ning ulatab mulle viis paberlipikut.
„Sul ei lähe neid nagunii enam vaja,” lausub noormees hüvastijätuks.
Seisan pärast ta lahkumist veel tükk aega ukse ees. Ma tean, et tegelikult on tal õigus.
Loe teiste jutuvõistluse võitjate töid siit:
Vanema grupi võitjad
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo
Nora Tuisk
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
