Kui me Mihkliga neljapäeva pärastlõunal Viljandisse jõudsime, olid kontserdid juba alanud. Ja lisaks sadas ka vihma. Tihedama poolset tuisujänkudega loduvihma, mis õige folgilise naeratama paneb.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Janek Jõgisaar, folgiline
- 7. august 2024
- Fotod: Janek Jõgisaar. Selleaastase festivali üks omapärasemaid kontserte oli Singer - Vingeri etteaste, mis tõi kokku nii nooti kui vanu.
Sellise lased sõbralikult meelestatud puu all oodates mööda või tantsid uhkelt märja särgiga edasi. Folgil on ikka vihma sadanud ja selle jaoks rahval omad laulud ja nipid. Selleaastase folgifestivali vaidlematu peaesineja oli vihm. Teda jätkub igasse päeva.
Ka folki tuleb meile kaela nagu oavarrest. Igal vähegi kaela kandval asulal on nüüd oma folgipidu. Kui Viljandi festival 1993. alustas, tuli korraldajail rinda pista seagrillihaisuste tümakafestivalide ja ülemaalise linnalaada Rock – Summeriga. Teadagi, kaua sa kannatad ja peagi lendasid kõigi võtmed Kaevumäele. Justament.
Publikurikkust folkide rohkus ei vähenda. Viljandi Folk on nagu aastalaat. Klassikokkutulek, kuhu võetakse kaasa oma lapsed, et neid külakondsetele näidata. Peagi on lapsed suured ja vupsavad oma teed, küsides vanemate käest vaid söögiraha. Mis on Viljandi Folgil kõige rohkem kõlanud sõna? Vastus vale, ei ole need raagus sõnad. See on „Emme.”
Kes käima on õppinud, see käima on jäänud. Ilmselgelt tatsab kuskil juba ringi folkarite kolmas põlvkond. Lapsekäruga, ja nende jaoks on Jaani kiriku taha üles seatud loominguline mänguväljak, nagu Kolahoov, kus vabadust leiab ürgne lapselik loominguline destruktiivne fantaasia.
Kes käima on õppinud, see käima on jäänud. Ilmselgelt tatsab kuskil juba ringi folkarite kolmas põlvkond. Lapsekäruga, ja nende jaoks on Jaani kiriku taha üles seatud loominguline mänguväljak, nagu Kolahoov, kus vabadust leiab ürgne lapselik loominguline destruktiivne fantaasia.
Kuid. Tegelikult vanasid olijaid kummitab juba üks häda. Mõned on jõudnud elufaasi, kus kark võib olla parim sõber. Viljandi vanalinna teed on munakivisegused. Neid annab läbi koperdada. Vist seepärast liigub festival oma juurte poole tagasi. Veel paar aastat ja Roheline lava on linnavalitsuse ees platsil tagasi.
Kunagi välja öeldud lause, et 10 – 15 aasta pärast võiks Viljandi folgil esineda ka Vennaskond on reaalsuseks saanud. Veel küll mitte pärimusmuusika lavadel, kuid mis seal kuulajate jaoks vahet on. Festivali najal üles kasvanud parasiteerivad kontserdid ja üritused on kui teine folk folgi sees. Teine sama ajastu bänd Singer – Vinger toob kohale nii noore kui vana publiku. Ja meestelaulu tuba on seekord suisa Sahaaras.
Sel aastal kasutasin telefonis sportlikku sammulugejat. Igal päeval tuli kokku tammutuna korralik poolmaraton ära. See lava eest lavale, sekka ka poodi ja vahest ka tantsuringi kulgemine täidab päevase liikumisvajaduse kenasti ära. Toitlustamise probleemi lahendasime lihtsalt ära. Poest sai ostetud tomatit-kurki-paprikat-porgandit ja sekka ka purk ube. Need sai maitsvaks taimetoiduks kokku seatud ja serveerimiseks kasutasime puuriidast laenatud puuhalgu. Mis sai pärast ka puuriita ilusti tagasi.
Viljandi mehed on folgiga harjunud. Võtavad seda nagu igaaastast loodusnähtust, kuhu kohale tulevad Tallinna prouad, kes nende igapäevaseid autoparkimistrajektoore oma tahtmise järgi ümber kujundavad. Ajavad õhtul oma viimase peal üles tuunitud Moskvitši või Volga välja ja teevad külastajatele mõne tagaistmetiiru kõige viltusematel tänavatel.
Küll nurisevad kohalikud pisipere omanikud – tõesti sigavinge kolahoovi põhimõtete järgi rajatud mänguplats jääb Jaani kiriku taha maksuala sisse. Laps saaks ehk tasuta sisse, aga vanem peab kaasas olema. Päevapileti hind välja käia pelgalt lapse rõõmu eest on ehk palju. Varem, kui oli Pärimeeter, võeti pärimeetri pilet ja laps sai rahus kirikumüüri taga pada kolistada.
Folkariks kasvamine on omamoodi protsess. Kõigepealt käiakse koos teiste noorte neofüütidega nende bändide kontsertidel, mille nimi meenutab mõnda eestikeelset sõna, aga moonutatud kujul. Nii sünnivad publikurekordid. Sel aastal löödi igapäevaselt rekordeid. Vaata, mida tegi Trad.Attacki torupillimängijanna kontserdil esmakordselt.
Kuid huvi ja vanuse kasvades jõutakse ka väiksematele, vaiksematele ja nurgatagustele avastamata aladele. Hästi mõnus folgigurmee koht oli Saami joigu õpituba. John Andre Eira andis ülevaate Saami joigudest. Kuidas häälitseb kuri purjus saami mees, kui ta ei taha, et teda keegi segaks või mis silpe leelutab saami naine, kui ta on kohanud rikast meest.
Tasub ka mäest mäest alla orgu veereda. Seal ootab teid karmoškatelk., kus varitsevad ümmargused pillimänguämblikud. Kohe kui sisse astud, pistetakse kohe pill pihku ja „Kus on minu koduke” õppimine algab. Võiks ju olla ka Hiiu kandle õpituba. Vastavalt pilli nimele peaks seda õpetama hästi suurt kasvu pillijad. Ja nüüd mõelge, millised võiks olla pasunate või trummide õpitoa töötajad?
Igatahes. Igatahes tasub helivigureid õppida, nendega saab endale korjata endale kaaskodanike respekti.
Kuid reede õhtul tuleb valvas olla. Õiget aega on raske tabada ja paar minutit enne poolt tundi algust on juba liiga hilja. On kulunud mitmeid aastaid, et sellele üritusele pihta saada. Seekord sain.
Millest ma räägin? Peep Tobrelutsu veetavatest öisteist linnamatkadest. Huvilisi koguneb üha tihenevas pimeduses ligi 150, kellest kõndima võetakse vaid 15. Seekord pistetakse piletina pihku suur munakivi.
Temake tuleb matka teatavasse punkti jõudes karmi sildi taha eravaldusesse tagasi poetada. Kuid mida matka käigus veel tehakse, seda lugu pead juba ise omal nahal tundma.. Igatahes mina oma väga suure Viljandi kogemuse juures leian ikkagi uusi kohti, kuhu pole sattunud. Ehkki kogu aeg tahaks midagi omalt poolt juurde lisada.
Kas pärimusmuusika festival on alla vandunud kommertsialiseerumisele? Osaliselt muidugi jah. Laias plaanis võib see nii tunduda. Kuid ajad on moodsamaks läinud ja enam me ei ela 1998. aastas, kus peole tuldi ema poolt küpsetatud hakklihavõileibadega, mida koos söödi rahumeelselt ka kolm päeva hiljem. Moodne inimene vajab mugavusi, olgu selleks puhtad välikäimlad, korralik lavaheli ja õhtust meeleolu luua aitavad küünlad. Kõige selle loomiseks on vaja inimesi, kes need paika seavad, ja ka inimesi, kes neile palka seavad.
Lossi tänav on muutunud eksklusiivseks disainituruks. Samas...kui neid müüjaid seal poleks, oleks see tühi kulgemine tühjal tänaval. Meeste kleidid või jaapani kimonod püüavad pilku ja panevad elu üle järele mõtlema. Kindlasti tundis keegi, et suudaks ka sellise kleidi või kimono kokku õmmelda. Kohustust osta ju pole. Ja aja jooksul muutub seegi pärimuseks.
Kuid pühapäevane sadu on kõigi folgivihmade ema. Ta ootab mõnusalt, kuni Zetode kontsert on hoo sisse saanud, tuleb ühelt poolt, kuigi tunduks nagu kolmelt poolt, olles suur mitmekihiline pilv, ja korraldab elu ümber oma reeglite järgi. Mõned põgenevad kohe, teised kolivad telklaagrist spordihoonesse ringi, kolmandad käivitavad autod. Vihm aga ladiseb üha tugevnevalt edasi, olles keskööks kõik folgilised tänavatelt minema pesnud. Vaata Zetode kontserdi algust enne vihma saabumist.
Kes veel kliimamuutustesse ei usu, veetku oma öö külmenevas telgis, millele permanentselt sajab kosena vihma peale. Katsudes regulaarselt, kas asjad juba märguvad. Tunne on, kui oleksid permanentselt kihutava reisirongi all. Aga selle kakofooniaga harjub ja hommikul on magus ärgata. Magusam kui mõnel teiselgi päeval. Ei, kõik oli hea, sest telk on korralik ja pidas katsumuse vastu. Hommikuks on linn puhtaks pestud ja folki nagu polekski olnud
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta