Bioneer avaldab Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.

Eesti Rohelise Liikumise korraldatud jutuvõistluse nooremas vanuseklassi teise koha pälvis Johanna Tomberg ja kolmanda koha Berit Antoi. Esimese koha pälvis Joonas Väli otsustas, et ei soovi oma lugu siiski Bioneeris avaldada.

Täna avaldame 2. koha võitnud Johanna Tombergi võidutöö.

Jooksmisest õhetava ja üleni higisena astub härra Teeäär suurde kärarikkasse nõupidamisruumi, milles on praegu peale tema veel 12 inimest: ainult kõige kõrgemal positsioonil asuvad riigi esindajad. Teeäär võtab sisse oma koha hiiglasliku ümmarguse laua ääres  ja ruumi laskub vaikus.

“Nii,” võtab lõpuks sõna härra Järvekülg, kes ennist kõige kõvema häälega vaielnud oli, “võime vist alustada.”
Kõik ruumis viibijad noogutavad süngelt.

”Ma arvan, et kõige targem oleks välja mõelda tegevuskava, või vähemalt jutupunktid, muidu saab meil siin enne hapnik otsa, kui me sellega ühele poole saame.”

Jälle vaikiv noogutamine.

“Ma arvan, et esimene jutupunkt peaks olema ressursid ja nende kasutamine,” piiksatab kohalolijatest noorim, härra Teeäär.

“Ma arvan et see oleks igati mõistlik,” nõustub liikmesriikide esindaja kolonel Williams ning ka teised noogutavad endiselt, justkui oleks see ainuke asi mida nad oma peadega suudavad teha.

“Alustame siis faktidest. Kui palju inimesi siin siis kokku on? ja tegelikult isegi veel tähtsam küsimus, kas te lasite siis inimesi sisse passi alusel, nagu ma rangelt soovitasin?”

Seda küsides puurib ta pilguga härra Tammepõldu ja härra Pihlakut, kes selle eest vastutasid. Viimased raputavad pead ja härra Tammepõld tõuseb püsti.

Vaikses ruumis kajab ta selge hääl:” Ei lasknud, alguses oli plaanis küll, kuid esiteks läks kogu protsess nii kiiresti, et polnud lihtsalt aega passide kontrollimiseks ja veel vähem passi puudumise korral näotuvastustarkvaraga tegelemiseks. Teiseks leidsime me Pihlakuga, et mõne inimese maa peale surema jätmine lihtsalt sellepärast, et nad pole jõudnud veel Eesti kodakondsust taodelda, on lihtsalt ebainimlik.”

Esimene jutupunkt on ilmselge vale ning kõik teavad seda, kuid keegi peale Järvekülje ei tee sellest välja.

“Te idioodid, kas te saate aru millega te hakkama olete saanud?!” ta hääl kõlab vaikses ruumis hirmuäratavalt, ”me olime arvestanud kodanikega, kui me selle punkri ehitasime. Siin ei ole piisavalt ressursse, et toita kogu Eesti elanikkonda. Või ei, mis toita, siin pole nii paljudele inimestele isegi hapnikku! Teie kaks määrastite meid kõiki surma!” kärgib Jõekülg edasi.

“Vabandage mind, kuid ma arvan, et ei nõustu teiega,” kolonel Williams küll ei karju, kuid ta hääles on piisavalt võimu, et panna Jõekülg istuma tagasi toolile, millelt ta vahepeal tõusnud oli. “See punker ehitati ideega lühiajalisest peidupaigast  ja ega meil seda ju kaua vaja ei lähegi. Ameeriklased tulevad ja võtavad peale ka meid, enne kui Marsile lähevad.”

“Ameeriklased tulevad ja võtavad peale? Miks nad peaks seda tegema? Meie liidul on uue presidendiga kriips peal!” röögib vahepeal juba näost tulipunaseks tõmbunud Jõekülg.

“See on teie arvamus,” Williamsi hääl on kindel, kuid ta pilgus on näha hirmu, ta oli juba unustanud Ameerika erakorralised uue presidendi valimised.

Kui kõik oli jälle vaikseks jäänud, alustab rääkimist nüüd juba palju kindlam härra Teeäär: ”Seega, arvestades meie praegusi valikuid, tuleb esimese asjana võtta ühendust Ameerika presidendiga ja paluda temalt pääsemist Marsile. Teiseks tuleb juba praegu kõikide inimeste toiduportsjoneid ja päeva veelimiiti vähendada.”  

Järvekülg muutub rahutuks juba siis, kui Teeäär mainib Ameerika presidendi palumist, kuid kui asi jõuab juba toiduportsjonite vähendamiseni, kargab ta oma toolilt püsti, justkui oleks kõrvetada saanud ja uriseb: „Olete siin jah kurat kõik inimeste päästjad ja inglid tõesti. Kas te siis aru ei saa, et numbrid ei klapi? Toit ja vesi on juba praegu reguleeritud, antakse ainult ellujäämiseks piisav kogus. Me lihtsalt ei jää ellu, kui te siia mingeid muidusööjatest idioote lubate! Kas see pole siis ilmselge?!”

Seni oli ta lihtsalt ühest ruumi otsast teise tammunud, kuid nüüd rühib ta otsustavalt ukse poole ja karjub veel väljudes: „Inimlikkus võib kuradile käia! Meil pole selleks aega!”

Peale tema lahkumist saabub haudvaikus, kui kõik Jõekülje viimaseid sõnu oma peas vaagivad ja üksteise järel leiavad, et tal on õigus.
“Eem... Võibolla peaksime tegema väikse pausi? Noh, et järele mõelda või nii. Ja ilma terve nõukoguta ei saa me naguniii ühtegi otsust vastu võtta,” kokutab Tammepõld.

Sellega on kõik nõus ja otsustavad ruumist lahkuda, et “värsket õhku” hingata.

Enamus nõukogu liikmeid seavad oma sammud eluasemete poole, ainult Teeäärel on teised plaanid. Tema läheb selle koridori lõpus asuva lifti poole, millega ta enne saabunud oli. Tema tahab kangesti näha neid arvutusi ja analüüse, millele Jõekülg kogu aeg viitas ja need saavad olla ainult ühes kohas: valvestsoonis.

Härra Teeääre arvates on punkri ehitus liiga keeruline. Kokku on punkris viis korrust ning et saada viimaselt korruselt esimesele (kuhu Teeäär minna soovis) tuleb kõndida läbi kõigi korruste, sest üks lift on ainult ühe korruse vahele sõitma määratud. Isegi teeäär, IQ poolest Eesti kõige targem inimene, ei tea sellise ehituse vajalikkkuse põhjust.

Jõudnud viimasele elanike korrusele, seab Teeäär sammud lähima lifti juurde, mis, tänu taevale, ei ole väga kaugel. Kõndides möödub ta pidevalt suurtest, narivoodeid täis ruumidest ja tunneb salamisi rõõmu sellest, et tema nende tavainimeste keskel elama ei pea. Ühes ruumis nutavad lapsed, teises käib higihais üle pea, vett jagatakse ju jao kaupa, kolmandas virisevad inimesed eraomandi puudumise üle.

Tõsi ta on, möönab Teeäär, ka temale see ei meeldi, kuid kuna tema oli nõukoguga lauas istunud ja eraomandi kaotamise poolt hääletanud, ei saanud ta oma pahameelt lasta välja paista. Asja positiivne pool on vähemalt see, et kuna kõigil on nagunii samasugused ja ainult hädavajalikud asjad, ei tohiks kellelgi tekkida soovi midagi varastada. See peaks pikas perspektiivis paljuski abiks olema punkris rahu säilitamise poolest. Sellega tuleb Teeäärele meelde et pikast perspektiivist ei saa isegi rääkida, kui nõukogu midagi välja ei mõtle, ning kiirendab sammu.

Mida rohkematest eluruumidest ta möödub, seda selgemaks saab tubades valitsev meeleheide. Teeäärele endale polnud ennist meeldegi tulnud seda tunda, sest kui järsku leidsid kinnitust kõik ta kartused ja kahtlused ning Maa muutus ametlikult elamiskõlbmatuks, tuli kogu rahvas kiiresti maa alusesse punkrisse saada ja see põhjustas kõigile nõukogu liikmetele piisavalt peavalu, et hoida neid aru saamast, mida see päriselt tähendab.

Kuid nüüd on Teeäärel aega sellele mõelda. Meie planeet, meie väike armas sinine kera keset tohutut kosmost oli suremas. Oli suremas, sest nüüd on see juba surnud. Võibolla suri see juba ammu, siis kui kõik inimesed pidid hakkama kandma gaasimaske, et üldse hingata. Võibolla siis, kui üle kogu maakera said inimesed tunda liivatorme, nälga, janu ning pidevaid elektrikatkestusi. Võibolla suri see nüüd praegu, kui sellest käis üle üks kõige hullemaid sõdu maailma ajaloos.

Üks katastroof põhjustab teise. Planeedi suretamine põhjustas sõja ja sõda omakorda põhjustab nüüd inimkonna väljasuremise. Selle mõtte juures raputab Teeäär kergelt pead, et end sellistest mõtetest vabastada.   

Ta jõuab vaevu liftini, kui ta silme ees lööb helendama sõnum. Sõnum nõukogult pöörduda tagasi nõupidamisruumi, kus härra Jõekülg ja kolonel Williams pidid alustama läbirääkimisi Ameerika presidendiga. Ennast ja nõukogu needides ja kirudes pöörab ta otsa ringi ja jookseb tagasi nõupidamisruumi juurde.

Kohale jõudes märkab ta, et nõupidamisruumis sees on ainult Jõekülg ja Williams, kes läbirääkimisi peavad, kõik ülejäänud on kogunenud ukse taha.

Teeääre küsivale pilgule vastab härra Pihlak: ”Me arvasime, et parem on presidenti mitte suure inimhulgaga hirmutada ja saatsime sisse ainult hädavajalikud inimesed, Williamsi liidu esindajana ja Jõekülje tema veenmisoskuse pärast.”

“Jah, veenda oskab ta küll, nagu päris meie oma Hitler,” pistab härra Tammepõld vahele, ilmselt ikka pahane Jõekülje peale, et too teda ennist idioodiks nimetas.

Teeäär noogutab ja jälle laskub vaikus. Nüüd jääb üle ainult oodata.

Jõekülg ja Williams väljuvad tõsiste nägudega täpselt kolme tunni ja kahekümne viie minuti pärast. Kõigi südamed üritavad kõigist väest rinnust välja karata, otsusest sõltuvad ju nende kõigi elud ja Eesti rahva tulevik.

„Noh?” küsib Teeäär lõpuks, ”Võtavad siis peale?”

Jõekülg noogutab vaikselt ja Willims vastab: ”Võtavad.”

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta