Alates tänasest avaldab Bioneer igapäevaselt Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.

Jutuvõistluse vanema vanuseklassi võitjad on:
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo ja Nora Tuisk

Täna avaldame 3.-4. koha võitnud Nora Tuisu võistlustöö.

Edulugu elust enesest

„Ma ei pea ennast pessimistiks. Sugugi mitte. Vähemalt enda arust olen maailma alati läbi mannaroosade prillide vaadanud. Leian, et mida pikemalt seda teha, seda rohkem hakkab vaadeldu ennast avama. Selles on midagi maagilist. Ellu jäävadki need, kes seda tajuda mõistavad. Ellu jäävad need, kes... Jah, aga elamiseks sellest ju ei piisa. Võid olla elus, aga mitte elada, mitte tunda, nagu elaksid. Ma arvan, et sellest ajast, tead küll, katastroofist alates, pidid paljud selle otsuse langetama. Tõsi küll, mitmetelt rööviti see valikuvabadus surmaga, ent need, kes me alles jäime, pidime valima. Jääda ellu või elada.

Mina ei tahtnud jääda nurka, tiksuda päevast päeva lootuses, et kõik paraneb. Et ehk nüüd tehakse midagi, peab olema, et tehakse! Paraku aga... Need, kes on tipus elavad siiani värske õhu ja tavainimeseni mitte ulatuva päikesevalguse käes. Need, kes on madalal ei ole otsustajatele kuuldavad. Nii on ikka veel. Aga nagu ma juba ütlesin, ma ei ole pessimist. Õnneks ka mitte realist. Minu pea ei tooda ideid, mis on ilmselt teostatavad, see toodab ideid, mida ei saa mitte kuidagi mitte mingil moel täide viia. Ja see tekitab hasarti. Kui mu motivaator oleks elu, siis poleks vaja kuigi palju mõelda – sünni, maga, toitu, paljune ja sure – lihtne, aga keskpärane. Mind motiveerib aga kõik, mis on teostamatu. Alguses, kui algasid jutud, tead küll, katastroofist, siis tundus see uskumatu, see on ju võimatu, midagi sellist ei saa juhtuda. Aga juhtus. Ma tahtsin saavutada sama efekti. Ja nii läkski.

Muidugi pole sa esimene, kes minult mu edu saladuse kohta uurib. Neid on palju. Ilmselt rohkemgi kui katastroofiteadlasi. Me pigem sureme kui tunnistame oma vigu ja proovime neid parandada. Nojah, jonnakus on meis, inimestes, alati olnud. Ma julgen seda tunnistada. Samas on just see jonnakus koos maailmavälise mõtlemise ja tegutsemissooviga mind elus edasi viinud. Nojah, see kõik ja omakasupüüdlikkus, ilma selleta lihtsalt ei saa. Inimene peab ennast esile tõstma, enda soove austama. Tänapäeva inimese probleem peitubki ehk selles, et kardetakse näidata enda täisvõimekust. Meile räägitakse viisakast tagasihoidlikkusest, kõigi võrdsusest ning vaikselt oma asja ajamisest. Mina ei usu sellesse. Mina arvan, et sellisel ajal nagu praegu saavad elada vaid need, kes tunnevad, et neil on see õigus. Ülejäänud võivad proovida lihtsalt ellu jääda, see ei nõua erilist eneseteostust.

Aga kuidas siis nii läks? See teekond pole tegelikult olnud pikk, küll aga kiire. Kui olukord halvenes, siis tuli kohe tegutsema hakata. Ma tundsin, et nüüd on võimalus ennast näidata, enda võimekus põhja lükata. Mina ja mu hea sõber sattusime õnnekombel õigel ajal õigesse kohta ka, selles mõttes läks hästi. Saime oma idee investorile kiirelt ette käia ja kuigi teadsime juba isegi, et see on hea mõte, oli tal võimalus meile ülevamalt poolt tõuge anda. Jah, tänu millele oleme ka meie nüüd tipus. Ja nii siis oligi.

Õhku hakkasime transportima Ida-Aafrika tehismetsadest ning vee tootmine tuli juba hiljem juurde. Poole aastaga olime saavutanud taseme, mille sarnast varem nähtud polnud. Noorte meestena andis elu pahupoole kogemine meile teatud adrenaliini ja kinnitust, et maailm on meie kätes. Tänu sellele suutsimegi end peagi ka teiste riikide varustajateks rebida ning nii oligi varsti terve Maa meie teha.
Kahtlemata on aeg läinud kiiresti ning kunagise maailmatempoga enam ära ei ela, mis teha.

Aastat 2032 jääme ikka mäletama kui murdepunkti, mis meid muutis, kuid nüüd tuleb liikuda vaid edasi. Päris raske missioon, kui sihtpunkt pole teada, aga igal juhul parem kui ühele kohale seisma jäämine või suitsiidilainetega kaasas käimine. Elada, elada, elada… Nagu ikka, hinga ja ela!“

Nii kõneles eestlane Thomas Mänd 26. oktoobril 2036 oma intervjuus The New York Times’ga.

Loe teisi jutuvõistluse lugusid siit.

Sarnased artiklid