Eesti on seadnud eesmärgiks minna 2030. aastaks üle taastuvenergiale. Selle saavutamiseks on viimastel aastatel hoogustunud uute tuuleparkide arendamine, mis aitaksid suurendada saastevaba elektri osakaalu Eestis ning tooksid otsest majanduslikku kasu nii kohalikele omavalitsustele kui sealsetele elanikele ja elavdaksid  ka regionaalset arengut. 

Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt kuni 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike tarvis. Rootsis seni kehtinud vabatahtlik kompensatsioonimudel on aga reformimisel – seal kaalutakse Eestiga sarnast tuulikutasude süsteemi, millest võidaksid nii omavalitsused kui elanikud.  

Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt 0.7 - 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest kuni pool tuleb jagada tuulikutest kuni 3 kilomeetri kaugusel elavate inimeste vahel ning ülejäänud raha saab kohalik omavalitsus kasutada enda äranägemise järgi.   

Eelmisel aastal laekus Eestis tuulikutasu neljale tuulepargi piirkonnale ning täiendavalt veel kolmele, kus projektid olid ehitusjärgus. 

„Kui esimesed maksed olid ca 10 000 euro ringis, siis lähiaastatel, mil erinevates Eesti piirkondades on arendamisel või valmimisel veel kümned tuulepargid, on piirkondadesse jõudev toetus kindlasti kuuekohaline summa või isegi kõrgem,” selgitas taastuvenergia ettevõtte Vindr Eesti juht Marko Viiding.  

Ta lisas, et tuulikutasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast. Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastase tasu suurus minimaalselt ligikaudu 168 000 eurot ja tavapärase tuulepargi oodatud tootlikkuse juures ligikaudu 278 000 eurot ning see jaguneks kohaliku omavalitsuse ja läheduses asuvate majapidamiste vahel,“ tõi Viiding näitena esile. 

Ta nentis, et tuulikutasu pole lihtsalt sümboolne summa, vaid oluline lisatulu allikas kohalikele elanikele ja panus regionaalsesse arengusse. Lisaks otsesele rahalisele kasule kaasneb tuulepargi arendusega ka piirkonna infrastruktuuri areng – ehitatakse välja või korrastatakse läheduses asuvaid sõiduteid ja kommunikatsioone, mis kaasajastavad piirkonna taristut.  

Rootsi reformib süsteemi Eestile sarnasemaks  

Viiding tõi esile, et kuna Vindri portfellis on ka Norra, Läti ja Rootsi tuulepargid, siis on hea võrrelda, milliseid lisaväärtuseid erinevates riikides piirkondadele tuulepargid toovad.  

„Rootsis on seni kehtinud vabatahtlik kompensatsioonisüsteem ehk tuulepargi omanikud tasusid kohalikele vabatahtlikult, kuid see süsteem ei olnud stabiilne ja motiveeriv. Nüüd on aga tuulikutasu süsteem uuendamisel, et luua ühtsemad alused sõltumata tuulepargi asukohast ning motiveerida kohalikke kogukondi enda piirkonda uusi tuuleparke lubama,“ sõnas Viiding.  

Rootsi regulatsiooni muutmise tulemusel taotletakse kaheosalist süsteemi: kohalik omavalitsus saab riigilt taotleda 0,2% tuuliku kinnisvaramaksu laekumist kohalikku eelarvesse ning lisaks lisandub naabruskonna kompensatsioonitasu, mis on sarnane Eestile ehk selle kasust saavad osa nii tuulikute läheduses elavad inimesed kui ka kohalik omavalitsus.  Fikseeritud protsendiga tasu puhul on piirkondadel võimalik arvestada potentsiaalse iga-aastaselt laekuva tasuga, millest saavad osa nii kohalikud omavalitsused kui ka tuulepargi läheduses elavad inimesed. 

„Võib öelda, et Rootsi liigub sel korral Eesti mudeli suunas, kuna see on tervikuna rohkem nii läheduses asuvate elanike kui ka kogu piirkonna huvides,“ selgitas Viiding.  

Ta lisas, et kui seni on uute arenduste puhul sageli kehtinud not-in-my-backyard (NYMBi), suhtumine, siis kui nii kohalikud omavalitsused kui sealsed elanikud näevad reaalset tuluallikat ja pikaaegset kasu, mis nende elupiirkonna arengule stabiilselt kaasa aitab, võiks hakata tekkima ka yes-in-my-backyard (YIMBi) suhtumine taastuvenergia lahendustesse.  

“Fakt on see, et tuuleparke ei saa lõputult juurde ehitada ning ühel hetkel on piirkonnad täitunud ning stabiilse regionaalse rahavoo saavad need, kes juba täna pikas perspektiivis lahendusi otsivad,“ nentis Viiding. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta