„Tallinna, aga ka mitme väiksema asula tänavapildis on saanud tavaliseks, et suurema vihmavalingu korral uputab ikka mõni ristmik, äravoolukoht või isegi kelder,“ rääkis Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees. „Järjest kasvava probleemi alustala on üks – viimase paarikümne aasta jooksul puudub meil strateegia terviklike sademeveesüsteemide välja töötamiseks ja arendamiseks. Samuti kerkib üles küsimus – kust leida raha süsteemi kaasajastamiseks?“

Uputuste kõige sagedasema põhjusena nimetab Tarkmees ehitustegevuse tulemusel sademevee ärajuhtimist vajavate pindade osakaalu märgatavat suurenemist, samas kui rohealasid on jäänud vähemaks; puuduvad nõuded uute äravoolusüsteemide loomiseks ning juba olemas olevad torustikud ja pumplad on amortiseerunud ning ei ole mõeldud nii suurt koormust taluma.

„Vee-ettevõtte kõige suuremaks kliendiks sademevee valdkonnas on kohalik omavalitsus, kellele kuuluvad avalikud hooned, teed ja parklad, mida kasutavad kõik piirkonnas elavad inimesed, ning alles seejärel eraomanikud. Praeguse süsteemi kohaselt maksavad selle teenuse kinni ainult need inimesed, kes on liitunud ühiskanalisatsiooniga,“ märkis Tarkmees.

Ühiskanalisatsioonitasu katab täna suure osa sademevee ära juhtimise kuludest, kuid sellest ei piisa Tarkmehe sõnul uue drenaažisüsteemi, pumplate, veepuhastusjaamade rajamiseks. „Seetõttu näeme siin ühe lahendusena sademeveemaksu sisse seadmist, mida hakkaksid maksma kõik piirkonnas elavad inimesed ja tegutsevad asutused – sest olgem ausad, me kõik tahame kuiva jalaga koju jõuda ja kasutame selleks avalikke teid ja tänavaid. Kuidas maksu koguda, kas näiteks ruutmeetri põhiselt, ja kes selle kogumist hakkab teostama, on juba pikem arutluseema kõigi osapooltega,“ rääkis Tarkmees.

EVELi hinnangul peaks arutelude eestvedaja olema kohalike omavalitsuste liidud ja ka vee-ettevõtted lööksid arutelus kaasa. „Kõik see vajab hoolikat kavandamist ning targem oleks suuremad muudatused seadusandluses teha alles siis kui osapooled on jõudnud üksmeelele, mis sügiseks kindlasti teoks ei saa,“ hoiatas Vahur Tarkmees.

Tarkmehe sõnul on Eestis juba näiteid, kus vee-ettevõte on jõudnud sel teemal kohaliku omavalitsusega kokkuleppele. „Näiteks Põlva linn tasub sademevee teenuse eest nagu iga kinnistuomanik või haldaja ja konkurentsiamet on seal piirkonnas kooskõlastanud sademevee teenuse hinna. Samas Pärnu vee-ettevõte võttis ise laenu, et sademevee struktuuri korrastada ja palju on panustanud ka Tartu Veevärk. Kaudselt saadakse küll klientidelt see raha tagasi, aga kanalisatsiooni kasutavad tegelikult kõik linna elanikud, ka need, kes ei ole vee-ettevõtte kliendid.“

Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse muutmisel tuleks Eesti Vee-ettevõtete Liidu soovitusel sademevee probleemile lähtuda eelkõige selle tekkepõhiselt, ehk vooluhulka minimiseerida juba sademevee tekkekohtades, mis uue süsteemi välja ehitamise asemel aitaks raha säästa.

Siia kuulub näiteks sademevee kogumine kastmisveeks; selle immutamine kinnistul; teede kallete muutmine selliselt, et vähemalt osa sademeveest voolaks haljasaladele; sademevee juhtimine kõvapindadele üle murupindade, mis pikendab kokkuvoolu aega; sademevee kokkuvoolu aja pikendamine ühtlustusmahutite rajamisega sademevee süsteemidele; kraavide kasutamine sademevee ärajuhtimiseks jne (vt ka Helsingi Komisjoni soovitust 23/5).

Eesti Vee-Ettevõtete Liit (www.evel.ee) ehk EVEL on 1995. aastal loodud üleriigiline ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu teenust osutavate vee-ettevõtjate ja sama tegevusalaga seotud teiste ettevõtjate vabatahtlik ühendus. EVELisse kuulub 39 vee-ettevõtet ja 20 vee-alaga seotud ettevõtet.