Täheühendid HIV ja AIDS on tuttavad pea kõigile, kes vähegi ilmaelu jälgivad. Sageli kipub nende tähendus segi minema. Mida need lühendid tegelikult endas peidavad, seletas Bioneerile Kristi Rüütel Tervise Arengu Instituudist.

Kuidas mõistetel vahet teha?

HIV on tuletatud ingliskeelsetest sõnadest Human Immunodeficiency Virus, ehk siis inimese immuunpuudulikkuse viirus. HIV all mõeldakse omandatud immuunpuudulikkust, mida põhjustab inimorganismi kahjustav retroviirus. Retroviirused on tuntud selle poolest, et neil on võime ennast kopeerida inimese pärilikkusainesse DNAsse. HIV hävitab inimese immuunsüsteemi. Immuunsüsteem kaitseb meie keha haiguste eest ja HIV-i tulemusena ei suuda organism enam muude nakkustega võidelda.

AIDSiks kutsutakse ainult HI-viiruse mõjul tekkinud immuunpuudulikkust. AIDSiks nimetatakse HIV-nakkuse viimast staadiumit.

Immuunpuudulikkus võib inimesel tekkida ka tervise nõrgenemise käigus või kiirituse tagajärjel (näiteks Tšernobõlis käinutel) või ka koos kaasasündinud geenihäirega. Sellisel viisil tekkinud immuunpuudulikkust ei nimetata AIDSiks.

Põhiline erinevus seisneb selles, et HIV on nakkav ja võib levida inimeselt inimesele, muul viisil tekkinud immuunpuudulikkus ei levi kaasinimestele.

Ka loomadel on avastatud immuunpuudulikkuse viirusi, nagu näiteks FIV kassidel või SIV ahvidel. Inimestele need viirused ei levi ja ohtlikud pole.

AIDS tuleneb ingliskeelsest lühendist Acquired immunedeficiency syndrome (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom). Rahvusvaheline kvalifikatsioon loetleb rida haigusi, mille kaasnemisel HI-viirusega leitakse, et tegu on välja kujunenud AIDSiga.

HI-viiruse tagajärjel inimese organism nõrgeneb, tekib üldine kurnatus, millega kaasnevad muud tõved, nagu kasvajad, mitmesugused verehaigused, tuberkuloos, naistel emakakaelavähk, nende esinemine koos HI-viirusega annab diagnoosiks AIDSi.

HI-viirusega inimene võib tervislike eluviiside järgimise korral elada mitukümmend aastat ilma AIDSi väljakujunemiseta. Tänapäevased ravimid võivad retroviiruse organismis alla suruda sellisel määral, et analüüsid isegi ei näita viiruse olemasolu. Sellest tulenevad ka legendid HI-viiruse väljaravimisest, kuid tegelikult lõplikku ravi HI-viirusele olemas pole.

Sellegipoolest ei loeta nakatumist HI-viirusesse enam surmaotsuseks, vaid seda hinnatakse krooniliseks haigestumiseks.

Kuidas HI - viirus levib?

Eestis on aastate jooksul diagnoositud HI-viirust 8171 inimesel. Arvatakse, et nakkuse kandjaid, kes oma viirusest teadlikud pole, võib olla kuni 4000.

HI-viirus ei nakatu õhu teel, prilllaudadelt, uksekäepidemelt, joogipudelist, jõeveega ega ühiseid mänguasju kasutades, nagu sageli kardetakse. Nakatumiseks on vaja kontakti teise inimese kehavedelikega - sperma, tupevedeliku, rinnapiima või verega. Argielus inimesed neid vedelikke teistega ei jaga.

Otsene kontakt verega on kõige nakkusohtlikum. Verekontakte juhtub enim süstivate narkomaanide seltskonnas, kes jagavad ühist süstalt. Või mõnede subkultuuride esindajate juures, kes oma sõpruse märgiks omavahel "verevendluse" sõlmivad.

Oht võib tabada juhul, kui toimub rohke vere purskumisega verejooks, see ähvardab enim hambaarste või opereerivaid kirurge. Sellisel juhul võib silma purskunud veri inimese nakatada, kuid see on välditav kaitseprillide kandmisega.

Doonorivere kaudu nakatumist välistab verekeskuste poolt teostatav laustestimine. Doonorverd kontrollitakse iga kord, sellise meetodiga, mis näitab viiruse olemasolu juba 7-10 päeva pärast nakatumist. Verevõtmisel tehakse igale inimesele vereproov HI-viiruse, samuti C-hepatiidi kohta.

Sellisel teel on leitud üksikuid HIV-positiivseid doonoreid, nende verd loomulikult ei kasutata. Verekeskus võtab verd loovutanud inimesega telefoni teel kontakti, kontakti mittesaamise korral pöördutakse inimese leidmiseks politsei või massiteabevahendite poole.

Seksuaalsel teel levib HIV vähemtõenäolisemalt kui süstivate narkomaade hulgas. Arvatakse, et ühe seksuaalvahekorra jooksul on võimalus nakatuda üks võimalus sajast või isegi üks võimalus tuhandest. Samas see võib juhtuda esimesel vahekorral, nii et lotot mängida pole mõtet, vaid ikka tasub kasutada kaitsevahendeid. Kõige paremaks kaitsevahendiks hinnatakse traditsioonilist meestele mõeldud kondoomi. Kui inimese püsipartneril on HIV, siis on ta igal juhul ohus.

HIVi nakatuda räpastest töövahenditest või juhuslikust süstlatorkest, näiteks parki koristades, on suhteliselt võimatu, kuna viirus ei ole eluvõimeline väljaspool inimorganismi ja kaotab oma nakkumisvõimelisuse välisõhu ja päikesekiirguse toimel. Niimoodi võib pigem levida C-hepatiit või rotaviirus.

Palju nakkavamad on näiteks hospitaalinfektsioonid, mida võimalik saada töötajate räpaste kätega. HIV roll on sellistes nakatumistes äärmiselt marginaalne. Nii levivad pigem MRSA või seagripp.

Kui on paar, kus üks pool on HIV positiivne ja teine ei ole, siis neile sündiva lapse nakatumine sõltub puhtalt emast. Kui ema on HIV-negatiivne ja seda kogu raseduse jooksul ja kuni sünnituseni, siis sündinud laps on kindlasti HIV-negatiivne.

Kui ema on HIV-positiivne, siis lapse nakatumise risk on ilma ravita 30-40%. Laps võib viirusega nakatuda läbi ema vere raseduse ajal, sünnitusel ema verega kokku puutudes, viirus võib levida ka rinnapiimaga. Tänapäeval saavad naised raseduse ajal ravi, mis vähendab lapse nakatumise riski paari protsendini.

Sünnituse ajal tehakse keisrilõige, mis vähendab nakatumist. Rinnapiima asemel antakse asenduseks kunstlikke toite. Eestis on õnneks viimaste aastate jooksul sündinud vaid mõned HIViga nakatunud lapsed.

Kas sina tead, kust on kõige parem leida vajalikku infot HI-viiruse kohta?

Kristi Rüütel toob välja veebileheküljed www.aids.ee ja www.hiv.ee, mis on olemas nii eesti kui vene keeles. Nendele lehtedele riputatakse regulaarselt kontrollitud infot. Hea on ka veebikeskkond www.amor.ee, mis on Eesti seksuaaltervise liidu kodulehekülg.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta