Karusloomade kasvatamine farmides ja karusnahkade kasutamine moetööstuses põhjustab poleemikat mitmel pool maailmas. Eestil on farmiloomade olukorra mõistmisel minna veel pikk tee, sest isegi riigikogu keskkonnakomisjoni liikmete hulgas levib müüt farmide keskkonnahoidlikkusest.

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Meelis Mälberg ütles Bioneerile, et tema hinnangul on karusloomakasvatus väga perspektiivikas majandusharu, kuna aitab luua kõrgelt tasustatud töökohti maapiirkondades: „Karusloomakasvatus on üks vähestest põllumajanduse valdkondadest, mille toetamiseks ei kasutata maksumaksja raha. Enamgi veel, toodang läheb peaaegu sajaprotsendiliselt ekspordiks. Meie klimaatilised tingimused on karusloomakasvatuseks väga sobivad. Karusloomade toiduks saab kasutada Eesti kala- ja lihatööstuste jääke, mis muidu tuleks hävitada." Eetika ja loomade heaolu teemasid Mälberg oma vastuses välja ei toonud.

Keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra nii resoluutne ei ole: „Kõigepealt tuleks pöörata tähelepanu Eestis kasvatavatele võõrliikidele, sest nende puhul on kõige suurem oht just eelkõige kohalikule looduskeskkonnale. Järgmisena tuleks mõistliku üleminekuaja jooksul lõpetada loomade tapmine karusnaha saamise eesmärgil.“ Vakra lisab, et selline muutus ei saa toimuda üle öö, sest farmitöötajad vajavad ümberõpet ja karusnahatööstustele on vaja vähemalt osaliselt kompenseerida nende investeeringud.

Karusnaha ökoloogilisus on üks populaarsemaid eksiarvamusi, rõhutab Annika Lepp loomade eestkostega tegelevast MTÜst Loomus: “Karusloomafarmist pärit nahk on selle tootmiseks kuluvate ressursside tõttu üks ebaökoloogilisemaid rõivatööstuses kasutatavaid materjale. Paljudes riikides on lausa keelatud turundussõnumites viidata karusnahale kui loodussõbralikule tootele. Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest. Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on kasvandustel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu.”

Meelis Mälbergi arvates ei jää karusloomad maailmas kasvatamata seni, kuni on nõudlust karusnahkade järele. Parem seda teha loomade heaolu tagades arenenud riikides, kui eksportida kogu karusnahatööstuse probleemistik kolmandatesse riikidesse.

Annika Lepp annab mõista, et Euroopa karusnahafarmid ei erine kolmandate riikide omadest: “Hoolimata zooloogide ja teiste ekspertide hinnangutest levitab karusnahatööstus valefakti, mille kohaselt karusloomafarmides peetakse koduloomi. Kui sigu ja lambaid on aretatud 10 000 aastat, siis karusloomi pelgalt 150 aastat. Selle ajaga on oskuslikult parandatud karusloomade nahakvaliteeti ning pesakonna suurust, aga käitusmisjoonte ja tehistingimustes elamise kohastamisega ei ole tegeletud.“

Nii mink kui ka rebane, kes on enim kasvatatavad karusloomad, liiguvad vabas looduses ühes päevas kilomeetreid, karusloomakasvanduses on aga rebasepuur vastavalt seadusele 0,8 m² ning mingi puur 0,255 m².

Ameerika naaritsad elavad vabas looduses poole ajast maal ning poole vees. Kokkupuude veega ning ujumisvõimalus on neile oluline liigiomane tegevus muuhulgas ka toidu saamisel. Karusloomakasvandustes on naaritsa ainus kokkupuude veega puuris olev jooginõu.

Kuna puurielu ei vasta nende loomaliikide loomulikele vajadustele, on karusloomakasvandus loomadele stressirohke elukeskkond, mis tingib muuhulgas ka kannibalismi.

Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee 2001. aasta raporti kohaselt pole farmielu karusloomadele sobilik ning stressiilmingud nagu stereotüüpsed korduvliigutused on farmides laialt levinud.

Karusloomakasvanduste keelustamise ettepanek põhineb asjaolul, et ei ole võimalik ühendada loomade heaolu tagamist ning intensiivpidamise tingimustes metsloomade puurispidamist.

Film muutis arusaamu!

Keskkonnakuu puhul näitas ka Eesti Televisioon filmi „Karusnahas“ (Inside Fur), kus Norra ja Taani loomakaitsjad lahkavad karusnahafarmides toimuvat. Filmi peategelane psühholoog Frank Nervik jälgis koos oma meeskonnaga tööstust seespoolt. Esinedes algaja karusnahatöösturina, õnnestus tal varjatud kaamerat kandes jõuda ringkonda, kuhu on pääsenud vaid vähesed ajakirjanikud. Karusloomakasvatajad pidasid teda omaks, välja öeldi nii mõndagi, mis tavaolukorras saladuseks jääb.

„Karusnahatööstus tegutseb peidetult: farmid on külastajatele suletud, farmerite poolt tehtav rohepesu esitleb tööstust keskkonnahoidlikuna ja paljusid poliitikuid teema lihtsalt ei huvita. Karusloomade heaolu küsimust ja tööstuse puudulikku eetikat peetakse tihtilugu loomakaitsjate väljamõeldiseks. Loomade pidamist kontrollivate organisatsioonide petmist peetakse normaalseks nähtuseks. Juba koolitusel õpetati algajatele loomakasvatajatele, et loomade heaolu puudutavaid nõudeid täidetakse ainult paberi peal,“ kirjeldab oma filmijärgseid emotsioone Bioneeri toimetaja Janek Jõgisaar.

Film näitas, et Põhjamaades hoitakse karusloomakasvatuses loomade heaolu arvelt kokku tööjõukulusid: farmidesse palgatakse vähe töötajaid ning puuridesse aheldatud kasvandikud võivad terveks päevaks söögita jääda. Paljukirutud Hiinas seevastu on 30 000 looma hooldamisega tegelemas 80 inimest. Puurid on sama suured kui Euroopas, loomad näevad välimuselt välja aga tunduvalt tervemad.

Teine silmakriipiv nähtus on loomade aretamine. Suuremate nahkade nimel on aretatud hiiglaslikke sinirebaseid, kuid sellega kaasneb loomade invaliidistamine. Rebaste jalad ei suuda suurt keha üleval hoida. Frank Nervik leiab, et, liialt palju keskendutakse üksikutele reeglite rikkujatele, oskamata näha probleemi suuremas plaanis. Ta ei süüdista loomakasvatajaid, vaid ignorantseid poliitikuid, kes loomi puudutavaid seadusi vastu võtavad. Või oleks õigem öelda, et vastu võtmata jätavad?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta