Märtsi ootav lapsuke olen igal aastaajal. Ma ootan oma päikest ja sula ning pruunikirjut märtsisõpra-hiireviud.

See kõrvu hakkav vali hüüd, mis kevadet toob ja loob, on pea kordumatu. Nii vähemalt ma kunagi arvasin.

Kord maja taguses jõeäärses lodus, just siis kui hiireviud saabuma hakkavad, tegi keegi hiireviu moodi häält. Ja läksin uut kevade algust otsima.

Ma ajasin puult lendu kirjusulelise pasknääri, kes tegigi märtsilindu järele. Pea äravahetamiseni sarnane on see hüüd ja eksitaski lapse märtsis ära. Selle jõeäärse õppetunni võtsin eluradadele kaasa. Hiljem enam ma neid segamini enam ei ajanudki.

Ehk pisut vaiksem ja helilt heledam on see pasknääri hüüd ja ometi ajavad teda paljud hiireviuga segamini, sest nad ei ole käinud nii palju märtsiradadel kui mina. Nad pole käinud ka siis märtsi otsimas kui hüüavad sarnaselt nii viu kui pasknäär. 

Neeruti, 1983. 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta