Metsavaht Toomas, kes mind kord mõisa juurest endaga ühes võttis, ei jätnudki mind enam maha. Ikka ja jälle võttis ta mind mootorratta peale, et ühine teekond jätkuks.
- Marek Vahula lood
- 29. mai 2023
Peale kuuma suve 1990 aastal, kui sügistuuled inimest jahutada püüdsid, oli ta jälle platsis ja viis mind Kõverjärve kanti endaga kaasa.
See sügishõnguline käik jahutas vaid natuke minu meeli. Kinnitasime teineteisele, et kuum kahe mehe lugu jätkub ja et sügis ei ole päris meie lemmikaastaaeg. Seal vanas heinamaanurgas oli hääle ära hüüdnud hiireviu. Ta nagu kinnitas kähedal häälel meile, et ühine märtsilugu jätkub.
Sügis andis pisut arutlust meile kõigile. Kui kuum suvi ja eelnev kevad ei ole möödas, vaid jätkuvad ka siis kui õues pimeneb ja jaheneb. Pimedas ja jahedas on vaja ise oma armastuse eest hoolt kanda. Seda me kolmekesi ka tegime. Kui peagi otsa ringi keerasime, oli sügis alanud ja põues sügissooja, ilma milleta naljalt järgmist märtsi ei näe.
Eks seda lüheldane metsavahist mees mulle meelde tuletama tuligi. Ma läksingi jälle ning ei pidanud kahetsema. Väheste sõnadega mees oli ta ka seekord ja ta andis mullegi märku, et sügisest tuleb ise sõnu otsida ja leida.
Seda tegema ta mind õpetaski tookord, kui kevaded olid sinisema taevaga ja kui suved olid kuumema päiksega ja kui sügisene soe tahtis sel korral lõpetada, aga meie ikka seda kõike taga igatsesime.
Kõverjärv, 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
