Mina olen Liis, tere! Tere sõbrad! Olen juba paar nädalat mõtteid mõlgutanud, et oma blogiga algust teha, kuidagi liiga suur elumuutus on ees, tahan seda kõigi teiega jagada.

Tundub nagu jätan nii senised sõbrad kui ka kõik muu milliseks olen kujunenud seljataha ja kolin maale, Hiiumaale. Kolin enda jaoks turvalisse kodukohta aga teisalt kuhugi uudsesse, väga võõrasse ja keerulisse kohta, kus tuleb ootamatult kiiresti alustada ja sisse sulanduda, kuigi elumuutused on olnud teada ja planeeritud juba mõnda aega.

Väga hirmutav on! Mul on Hiiumaal vanemad, vanavanemad, sugulased ja üks keskkooli aegne sõbranna. Minu igapäevaelu ja sõbrad jäävad aga mandrile. Mul on ka pere, minu Hiiumaalt pärit abikaasa ja kaks last, kellega koos ma seda elumuutust läbi viin.

Hiiumaale kolimise plaanid saidki alguse suuresti tänu lastele, iga kord kui laste vanavanemaid külastame on raske tagasi koju Tallinna minna sest lapsed tahavad Hiiumaale pikemaks jääda. Arusaadav, sest Hiiumaal on neil suurepärased tingimused lapsepõlve veetmiseks, Tallinnas kolmetoalises korteris on neil oma tuba ning pisikeses Nõmmel asuvas korterelamus seda piirav aed, kus elab sõbralik labrador ning kuhu kevadel paigaldatakse laste rõõmuks batuut ja liivakast. See kõik aga ei ole see lapsepõlv, mis oli meil abikaasaga Hiiumaal ja millest me ei taha ilma jätta oma lapsi.

Teine põhjus Hiiumaale kolimiseks on aeg. Usun, et enamus Hiiumaa külastajaid on tundnud nädalavahetuse saabudes praamilt maha sõites tunnet, et aeg peatub või et see aeglustub. Minu Hiiumaal veedetud nädalavahetus võrdub päris tõsiselt vähemalt 5 päeva puhkusega. Hiiumaal jõuab selle ajaga palju teha, seal on võimalik puhata täisväärtuslikumalt ja rohkem.

Tallinnas elades tunnen, et igaüks jookseb võidu rahaga, kõik soovivad pürgida kõrgemale, kaugemale, teenida rohkem, et endale rohkem lubada, lõppkokkuvõttes kulutatakse aga ikka sama palju kui teenitakse ning enne järgmist palgapäeva on kontol samaugune ümmargune null. Tallinnas töötad sa nagu robot ja kui tööpäev läbi saab, sukeldud järgmisesse ringrattasse, mis koosneb viibimisest ummikus, sõidust poodi ja koju, seejärel saad veeta veidi aega oma lastega, uinud, ärkad, sõidad tööle veetes jällegi aega ummikus, kordub sama ning seda päevast päeva. Ja juba ongi möödunud 5 aastat.

Mul on tunne, et on aeg anda tagasi midagi keskkonnale, kus olen sündinud, kasvanud ja suureks sirgunud. Anda tagasi oma juurdekasv, oma teadmised, kogemused, energia, ideed ja oma hingamine. Anda tagasi oma vanematele ja vanavanematele rõõmu lastelastest ning tunda rõõmu iseennast ümbrtsevast, loodusest, perest ja kindlasti ka uutest ning vanadest sõpradest.

Lisaks sellele, et annan selles blogis edasi oma sisseelamismuljeid maaellu, on mul plaanis ka üks eksperiment, püüan Hiiumaale kolides hakata toituma selliselt, et minu toidulaual oleks üksnes Hiiumaal kasvatatud toit. 

Sellist eksperimenti kutsub mind läbi viima European Tourist Destinations of Exellence (EDEN) Eestimaa Avastamata Aarded, turism ja kohalik toidutraditsioon konkursi võit, mille pälvis 2015. aastal Hiiumaa. Tegemist on Euroopa Komisjoni 8 aastat tagasi algatatud projektiga, millest Eesti on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toel osa võtnud viimased 4 aastat.

Eksperimendist võtan osa väikeste mööndustega - ekstreemsustesse ma ei kaldu, oma pere ja oma enda tervist ma ohtu ei sea ning kuna oman teatud nõrkusi, millest esmapilgul ei ole võimalik loobuda, siis päris kõike ma hiiumaise vastu ei vaheta. Kirjutan kõigest sellest aga detailsemalt oma järgmises postituses.

Loe Liisi kirjutisi blogist Toitun Hiiumaast.