Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 9. aprillil teatavaks otsused kolmes kliimakohtuasjas: KlimaSeniorinnen vs. Šveits; Duarte Agostinho jt vs. Portugal ja 32 teist riiki ning Damien Carême vs. Prantsusmaa. Esimese kliimakohtuasja puhul otsustas kohus, et Šveitsi ebapiisav tegevus kliimamuutuste pidurdamisel rikub inimõigusi, kuid teised kaks kaebust lükkas protseduurilistel põhjustel tagasi. Tegemist on Euroopa Inimõiguste Kohtu esimeste omataoliste otsustega kliimaküsimustes, kus kohus võttis pretsedendiväärtusega seisukohti nii kaebeõiguse kui ka riikide kliimaalaste kohustuste osas.

KlimaSeniorinnen vs. Šveits

Kohtuasja taust

Kohtuasi puudutas nelja naise ja Šveitsi kodanikuühenduse Verein KlimaSeniorinnen Schweiz e „Eakad daamid kliima kaitseks Šveits“ kaebust, milles liikmed on mures globaalse soojenemise tagajärgede pärast nende elutingimustele ja tervisele.

Kodanikuühendusse kuulub umbes 2000 naist, kelle keskmine vanus jääb 73 eluaasta juurde. Ühingu eesmärk on edendada sellist kliimapoliitikat, et kuumalained ei mõjutaks liikmete tervist ja tavapärast elu. Neli üksikisikust kaebajat olid kõik üle 80 aasta vanused ühingu liikmed, kes kaebasid kuumalainete ajal süvenevate terviseprobleemide üle, mis mõjutavad oluliselt nende elu, elamistingimusi ja heaolu. Kaebajad väitsid, et eakad ja eelkõige just naised on ühiskonnagrupp, mis on kliimamuutustele enim haavatavad.

Kaebajad leidsid, et Šveitsi ametiasutused ei rakenda piisavalt meetmeid kliimamuutuste mõjude leevendamiseks. 2017. aastal pöördusid nad Šveitsi halduskohtusse, vaidlustades mitu riigipoolset tegematajätmist ja paludes kohtul kohustada Šveitsi riiki seadma ambitsioonikamaid kliimaeesmärke aastateks 2020 ja 2030 ning võtma meetmeid kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamiseks ulatuses, mis jätaks globaalse soojenemise oluliselt alla kahe kraadi piiri. Kaebajad viitasid Pariisi kliimaleppele, Šveitsi põhiseadusele ning Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklitele 2 (õigus elule) ja 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele).

Šveitsi kõrgeim kohus leidis 20. mail 2020 tehtud lahendis, et kaebajatel ei ole kaebeõigust, kuivõrd riigi tegevus ei mõjuta nende põhiõigusi piisava intensiivsusega ja daamid ei ole muust ühiskonnast kuidagi erilisemalt kliimamuutustest mõjutatud. Kaebajatel on aga võimalik oma huve kaitsta poliitilisi, mitteõiguslikke teid pidi, mistõttu pöördusid daamid seepeale Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Inimõiguste kohtu seisukohad

Kaebeõigus

Kohus asus seisukohale, et konventsioon hõlmab õigust, et riigiasutused kaitseksid inimest tõhusalt kliimamuutuste tõsiste kahjulike mõjude eest elule, tervisele, heaolule ja elukvaliteedile. Siiski leidis kohus, et neli üksikisikust kaebajat ei vasta EIÕK art 34 sätestatud ohvri staatuse kriteeriumidele ja tunnistas nende kaebused vastuvõetamatuks. Kohtu määratluse järgi saab üksikisiku kaebeõigust tunnustada, kui ta on kliimamuutuse negatiivsetest mõjudest väga intensiivselt puudutatud ja on tungiv vajadus tagada tema individuaalne kaitse. Vältimaks populaarkaebusi on kohtu sõnutsi eeltoodud kriteeriumide täitmise künnis eriti kõrge. Kaebajad ei suutnud ära tõendada, et nad oleksid kannatanud mingi kriitilise meditsiinilise seisundi all, mille võimalikku süvenemist seoses kuumalainetega ei oleks saanud leevendada kättesaadavate kohanemismeetmetega.

Seevastu leidis kohus, et kodanikuühendusel oli õigus kaebuse esitamiseks. Kuna Šveits ühendusele kaebeõigust ei andnud, rikkus ta EIÕK art 6 tulenevat õigust õiglasele kohtupidamisele. Kuigi inimõiguste kohus oli varemgi ühenduste kaebeõigust tunnustanud, oli uuenduslik kohtu seisukoht, et ühendusel võib olla õigus esitada kaebus isegi siis, kui need, keda nad esindavad, ei vasta individuaalsete kaebajate jaoks kehtestatud rangetele ohvri staatuse kriteeriumidele. Kohtuotsuse kohaselt on ühenduse kaebeõiguse kriteeriumid järgmised: i) ühendus peab olema seaduslikult asutatud oma jurisdiktsioonis, ii) see peab olema loodud eesmärgiga kaitsta oma liikmete inimõigusi kliimamuutuse ohu eest ja iii) see peab näitama, et see esindab "puudutatud isikuid”, keda ähvardab konkreetne oht või kliimamuutuse kahjulik mõju nende elule, tervisele või heaolule". Eeltoodu haakub Aarhusi konventsioonist tuleneva keskkonnaorganisatsioonide erilise kaebeõigusega, mida Euroopa riigid laialdaselt tunnustavad.

Inimõiguste kaitse kohustused kliimamuutustega seoses

Euroopa Inimõiguste Kohus nentis, et kliimamuutused on globaalne probleem ja Šveitsi osa sellest on kõigest nö „piisk ookeanis“. Ent kohus märkis, et olles ÜRO raamkonventsiooni ja Pariisi leppe osalisriik, on Šveits võtnud kohustuse tegutseda kliimamuutuse leevendamise nimel ning seda olenemata oma võimekusest üksi kliimamuutust pidurdada. Ükski riik ei saa oma kohustustest kõrvale hiilida, viidates teiste riikide vastutusele. Vastutavate riikide paljususe korral saab igat riiki eraldi panna vastutama enda osa tegemata jätmise eest.

Kohus leidis, et Šveits on rikkunud kaebajate õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (EIÕK art 8), kuna ei ole täitnud konventsioonist tulenevaid kohustusi ("positiivseid kohustusi") seoses kliimamuutustega.

Kohus tõi otsust põhjendades välja viis kriteeriumi, mida riigi vastavad ametiasutused peavad täitma kliimamuutustega seoses, et nende tegevus vastaks inimõiguste kaitse kohustustele:

(a) võtma vastu üldmeetmed, millega on määratud süsinikuneutraalsuse saavutamise sihttähtaeg ja sama aja jooksul järelejäänud üldine süsinikueelarve või muu samaväärne meetod tulevaste KHG heitkoguste kvantifitseerimiseks, mis on kooskõlas riiklike ja/või ülemaailmsete kliimamuutuste leevendamise kohustuste üldeesmärgiga;

(b) kehtestama KHG heitkoguste vähendamise vahe-eesmärgid ja -teekonnad (sektorite kaupa või muude asjakohaste meetoditega), läbi mille peetakse põhimõtteliselt võimalikuks saavutada üldised riiklikud KHG vähendamise eesmärgid riiklikus poliitikas võetud asjakohaste tähtaegade jooksul;

(c) esitama tõendid, mis näitavad, kas nad on nõuetekohaselt täitnud või täitmas oma KHG vähendamise eesmärke (vt punktid a–b);

(d) ajakohastama asjakohaseid KHG vähendamise eesmärke nõuetekohase hoolsusega ja parimate kättesaadavate tõendite alusel ning

(e) tegutsema aegsasti, asjakohaselt ja järjekindlalt asjakohaste õigusaktide ning meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel.

Kohus märkis, et hinnang selle kohta, kas eespool nimetatud nõuded on täidetud, on põhimõtteliselt üldist laadi, mis tähendab, et puudused ühes konkreetses aspektis ei tähenda tingimata, et tegemist oleks inimõiguste rikkumisega.

Olulisena tõi kohus esile, et ehkki riigil on ulatuslik kaalutlusruum valimaks sobivad meetmed kliimaeesmärkide saavutamiseks, ei saa EIÕK art 8 kohast regulatiivset kohustust tõhusalt täidetuks lugeda, kui puudub igasugune siseriiklik meede kvantifitseerimaks riigi järelejäänud süsinikueelarve.

Kokkuvõttes tuvastas kohus inimõiguste rikkumise (EIÕK art 8), kuna Šveitsil olid mõned kriitilised puudujäägid asjakohase siseriikliku õigusraamistiku kehtestamise protsessis. Näiteks ei olnud teatud perioodiks eesmärke ja/või meetmeid kokku lepitud. Samuti ei juhindunud seatud kliimaeesmärgid süsinikueelarvest ning Šveits oli jätnud täitmata oma 2020. aastal seatud kliimaeesmärgi.

Otsuse olulisusest

Kuigi inimõiguste kohtu otsused on formaalselt siduvad üksnes kohtuvaidluse pooltele, siis selle otsuse puhul on tegu ajaloolise pretsedendiga, mis hakkab palju edasisi kohtuasju nii EIK-s kui siseriiklikes kohtutes mõjutama. Seda seetõttu, et EIK juhindub järgmiste otsuste tegemisel reeglina eelmistes otsustes võetud seisukohtadest. Niisamuti juhinduvad EIÕK liikmesriikide kohtud inimõigusi puudutavates vaidlustes EIKi järeldustest ja otsustes välja toodud põhimõtetest. Selle põhjal võib eeldada, et kõnealune kohtuotsus toob kaasa uue kliimamuutuste kohtuasjade laine siseriiklikes kohtutes üle Euroopa. Samuti tugevdab see kaebajate positsiooni käimasolevates kliimaalastes kohtuasjades, mida on ainuüksi EIKi menetluses praegu kuus.

Duarte Agostinho jt vs. Portugal ning 32 teist riiki

2020. aasta sügisel algatatud kohtuasi puudutas kuue Portugali noore kaebust 33 Euroopa riigi, sh Eesti vastu seoses nende riikide ebapiisava tegevusega kliimamuutuste leevendamisel, mis mõjutab kaebajate väitel nende elu, heaolu ja vaimset tervist.

Kaebajad palusid, et EIK kohustaks nende riikide valitsusi rakendama ambitsioonikamaid meetmeid, et saavutada Pariisi kliimaleppe 1,5 kraadi temperatuuri eesmärgiga kooskõlas olev KHG heite vähendamine 2030. aastaks. Kaebajate etteheited puudutasid iga riiki eraldi.

Euroopa Inimõiguste Kohus lükkas kaebuse tagasi. Esiteks leidis kohus, et Portugali kaebajad kuulusid ainult Portugali, mitte aga ülejäänud 32 riigi jurisdiktsiooni alla. Kaebusega nõustudes pidanuks kohus sisuliselt tunnistama, et konventsiooni liikmesriikidel on vastutus praktiliselt kõigi maailma inimeste ees. See aga muudaks kohtu sõnul konventsiooni globaalseks kliimaleppeks. Kohus aga ei pidanud sellist laienenud vastutust sugugi õigustatuks.

Portugali puhul kuulusid kaebajad küll Portugali riigi jurisdiktsiooni alla, kuid kuna nad ei olnud ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid, st polnud läbinud eelnevat kohtuteed oma koduriigis ja kuna ka kohus ei pidanud põhjendatuks kohaldada erandeid kohtusse pöördumise protseduurilistest nõuetest, eelkõige subsidiaarsuse põhimõttest, siis tunnistas kohus kaebuse vastuvõetamatuks.

Damien Carême vs. Prantsusmaa

Kohtuasi puudutas Grande-Synthe'i valla endise elaniku ja linnapea kaebust, kes väitis, et Prantsusmaa ei ole rakendanud piisavaid meetmeid kliimasoojenemise pidurdamiseks, mille tõttu ähvardab tema linna oht mere alla jääda. Kaebuse kohaselt on Prantsusmaa rikkunud kaebaja õigust elule ja õigust era- ning perekonnaelu austamisele.

Kohus lükkas kaebuse tagasi põhjusel, et hr Carême’il ei ole kaebeõigust, kuna ta ei ela hetkel enam Grande-Synthe'is ega ka Prantsusmaal ja seetõttu ei ole enam piisavalt seotud Grande-Synthe'iga.

Loe lähemalt Keskkonnaõiguse keskuse uudiskirjast.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta