Bioneeris on juba varem kajastamist leidnud teema, kui suure osa me oma elust ikkagi arvuti taga veedame. Kohati saab rääkida lausa sõltuvusest. Sõltuvus sõltuvuseks, aga kindlasti muudab internet inimeste tegutsemist eklektilisemaks ja pealiskaudsemaks.

Teiste seas kirjutab Nicholas Carr uuringutest, mis näitavad, et inimesed, kes loevad linkidega täis pikitud tekste, hoomavad seda vähem kui need, kes loevad paberile trükitud sõnu. Samuti inimesed, kelle tähelepanu tõmbavad alatasa kõrvale e-kirjad, uuendused ja muud teated, saavad vähem aru kui need, kellel on võimalus süveneda – jne. Suhtlusvõrgustikud, mis külvavad meid üle lühisõnumitega, on seda probleemi veelgi süvendanud.

Juri Lotman kirjutas oma tehnikaprogressi käsitlevas arutluses, et on aegu, mil muutused omandavad nii kõikehõlmava iseloomu, et tulemuseks on kogu elulaadi, kultuurimõistmise täielik teisenemine. Suhtlusvõrgustikke võib just taolise fenomenina käsitleda.

Selle artikli eesmärgiks ongi eelkõige rääkida suhtlusvõrgustikes aset leidvast uut tüüpi identiteediloomest.

Geenide kõrval on ka keskkond inimest kujundav

Charles Horton Cooley kirjutas 20. sajandi alguses, et teised on meie jaoks justkui peegliks. Selle käsitluse järgi ei ole inimese ise midagi sisemiselt omast, millega ta sünnib, vaid midagi, mille ta omandab interaktsiooni käigus. Niisiis võib öelda, et inimene on protsess, mis kulgeb ja tekib teistega, oma elukeskkonnaga suhestudes.

Shanyang Zhao, kirjutades eelkõige noortest inimestest, toob siinkohal välja kaks olulisema mõjuga keskkonda – kooli ja kodu, mis kujundavad lapse enesepilti. Internet on aga lisanud veel ühe mõjuvalla meie sotsiaalsesse maailma ja nii ka eneseloomesse. Vaatleme siinkohal kitsamalt üht suhtlusvõrgustikku - Facebooki.

Facebook (edaspidi lühendina FB) on 2004. aastal loodud – ja alguses ameeriklasteni jõudnud – suhtlusvõrgustik, millel 2012. aasta sügiseks oli üle miljardi kasutaja. Näiteks Eestis on FB näol tegemist kõige populaarsema suhlusvõrgustikuga, mida külastab vähemalt kord nädalas 65% Eesti internetikasutajatest, selgub uuringufirma GfK uuringust.

Erinevat FB-i puudutavat statistikat leiab internetiavarustest hulgi, kellel soovi, uurigu. Siinsesse arutlusse aga tooksin edasise ilmestamiseks välja, et 57% inimestest suhtleb online’is rohkem kui päriselus1 

Kehaliste signaalide olulisus

Online suhtluse eripära võrreldes vahetu suhtlemisega on füüsilise distantsi tunnetamise kadumine. Suhtlus teistega leiab aset virtuaalses, kehatus keskkonnas, kus puuduvad kehalised märgid. Virtuaalruumis loodav kultuurikeskkond, millesse inimene asetub, asub temast n-ö kauguses – ei ole kehaliselt kogetav. Vahetus suhtluses on oluliseks hääletoon, näoilmed, poosid ja žestid, mis avavad suhtluspartneri suhtumist meisse. Need on olulised aitamaks kaasa inimese enesemõtestamisele, sest eelkõige saame endast teadlikuks teiste reageeringuid jälgides (huvi korral loe põhjalikumalt S. Zhao artiklist).

Samas on täheldatud, et kehaliste märkide puudumine ei ole saanud küberruumis toimuvale suhtlusele ning seal aset leidvale eneseloomele saatuslikuks. Teiste vahetu kehaline reageering – mis küberruumis puudub – aitab meil küll sätestada enda kohta väidetut, kuid eneseesitamine ja enesetajumine on suhtlusvõrgustikes lihtsalt teisiti sätestatud.

Aseainena leidub ka FB-s võimalusi ennast verbaliseerimata väljendada, emotikonidega ja „meeldib” nuppu vajutades (iga päev vajutatakse like nuppu u 2,7 miljardit korda). On arutletud ka teiste võimalike nuppude üle nagu „dislike”, „meh” „love” „who cares” ning nende võimaliku mõju üle inimestele. Eriti tundlikuks võivad aga negatiivse värvinguga nuppude puhul osutuda teismelised. See on ka üks kaalutlusi, miks neid nuppe siiani loodud ei ole.

Pilk suhtlusvõrgustikus loodavale isele

FB konto loomine, selle arendamine ja täiendamine on enese esitamine õige rafineeritud ja valitud infokillukestega (iga päev laetakse üles u 250 miljonit fotot). Kommunikatsiooniprotsessi kui info edastamise kõrval on siin võrdväärselt tegemist ka autokommunikatiivse protsessiga. Ehk oluliseks osutub saatjale suunatud keelefunktisoon ja nii on see teguviis identiteeti loov.

Tekivad huvitava nähtusena autobiograafilised jutukesed. Viimane nõuab sellist refleksiivsust, mis jällegi vahetus suhtluses ei ole sugugi tavaline. Kui postitad endast mõne uue infokillu, on see tegevus automaatselt ka iset kujundav. Eesmärk on luua endast kõige meeldivam kuvand. Tavasuhtluses me ei mõtle sellistele asjadele, mis suhtlusvõrgustikes oluliseks saavad, näiteks enda kirjeldamine (konto loomise kaudu) lisaks piltidele ka tekstipõhise kommunikatsiooni kaudu.

Huvitav nähtus, mille üle tasub mõtiskleda, on ka gruppide moodustamine kui selline. FB-s on teatavasti võimalik avaliku konto kõrval avada mingit infot vaid teatud rühmadele. Siin tuleb välja üks oluline aspekt – võimalus kategoriseerida oma „sõpru” ning vastavalt sellele jagada soovitud informatsiooni. Ehk valida, kellele mida esitada.

Anonüümsuse erinevad variatsioonid

Arvan, et küberruumis on tunduvalt lihtsam otsida ja leida seda, millega/kellega suhestuda. Shanyang Zhao kasutab selliseid mõisteid nagu „lähedane võõras” ja „anonüümne sõber”. Vaadeldavas suhtlusvõrgustikust leiab need nähtused eest.

Gruppide moodustamine millegi toetuseks või üleskutsed millegi märkamiseks (nt „Evelin Ilvese kleit on plagiaat ja priiskamine”, mille toetuseks on n-ö kogunenud üle 300 inimese) võivad siduda muidu „tavareaalsuses” väga erineva identiteediga inimesi. Samamoodi ürituste osalejate list annab võimaluse luua hetkelist ühtsustunnet. Või siis alles otsustamisfaasis toimib attending list kui võrdlusmaterjal, et mis tunde sellega samastumine või mittesamastumine tekitab.

Võib arutleda selle üle, et anonüümsus või arvutiekraan kui kaitsev mask aitab inimestel end rohkem avada ja leida n-ö hingekaaslasi. Selle negatiivseks pooleks on kindlasti lühiajalisus – FB aitab kergesti luua lühiajalisi ja mängulisi suhteid. Samal ajal tuleb rõhutada ka anonüümsuse kadumist, sest konto kasutaja nimi on tavaliselt selle omaniku pärisnimi (mõnel pool on ka seadusega keelatud kasutada varjunime).

Hiljuti võis lugeda, et kohtud saavad õiguse Facebooki kaudu inimesega ühendust võtta. Ning pisidetailidesse laskumata võib öelda, et võimalus seda ignoreerida puuduks, sest saatja näeb, et sa oled teadet näinud. Rääkimata tööandja võimalusest kontrollida tulevase töötaja tausta ja nii ka „sobivust”. Seega võib sinunimelist FB kontot pidada igati täisväärtuslikuks identiteedi osaks.

Digitaalsel eneseloomel on ka tumedam pool

Internetis on kadunud kõik vahemaad, meie ees on valla terve maailm ja selles peituvad teadmised. Justkui. Selle teine mõtlemapanev pool on aga kindlasti see, et need oleme me ikkagi ise, kes valivad, millega liituda; valime ka selle, mida me otsida tahame. On tehtud kriitikat selle suunas, et n-ö klikikeskkond mitte ei kasvata, vaid hoopis vähendab mitmekesisust2.

Inimesel on võimalik ise valida, millist informatsiooni ta oluliseks peab, tellides (subscribe’ides) ainult seda, mis teda potentsiaalselt huvitada võiks. Lugemata ajalehti ja raamatuid, milles võib leiduda ka „kõrvalist” informatsiooni ehk üldisemat tausta ja konteksti loovat, muutub inimese maailmapilt internetikeskkonnas hoopis ahtamaks.

Digitaalselt loodud ise ei ole kindlasti enam lahutatav füüsilises maailmas toimuvast eneseloomest. Suhtlusvõrgustikud ei ole lihtsalt uued interneti sopid info vahetamiseks, meelelahutuseks või ükskõik mis eesmärgiks. Tegemist on ka uut tüüpi sotsiaalse suhestumise vallaga.

Kasutatud materjalid

Cooley, Charles H. 1922. The Social Self – 1. The Meaning of „I”. Human Nature and the Social Order. New York: Charles Scribner’s Sons.

Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Vagabund

Carr, Nicholas. Kuidas internet meid rumalaks muudab. Dipolmaatia nr 85, 09.2010

Zhao, Shanyang 2005. The Digital Self. Through the Looking Glass of Telecopresent Others. Symbolic Interaction. Vol 28 (3)

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta