Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaanias tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.

Herilaseviu on üks kolmest Eestis kohatavast viuliigist. Herilaseviu on üks hilisemaid saabujaid rändlindude hulgas ning sellel on mõistagi kindel põhjus – varakevadel ei ole siin herilaseviule suurt midagi nokka mööda, kuna tema lemmikroaks on herilaste ja kimalaste vastsed. Tõsi küll, linnu menüüsse kuuluvad ka konnad, rohutirtsud, hiired, linnupojad, mardikad ja muu taoline, aga alles siis, kui põhitoitu parasjagu silmapiiril ei ole.

Et aga silmapiir võimalikult lai oleks, piidleb herilaseviu saaki enamasti kusagil raiesmiku serval puuoksal istudes ning tähelepanelikult ümbrust jälgides. Ta jälitab herilast või kimalast pilguga, kuni see pessa poeb ning alles siis sööstab. Edasi on viul abiks tugevad jalad, millega on ta meister pesi maa seest välja kraapima. Ka jooksmiseks on need jalad väga tublid. Herilaste nõelatorgete eest aga kaitseb hiireviud sulestik, mis on oluliselt tihedam kui teistel lindudel. Kõige lihtsam herilaseviud ära tunda on just siis, kui ta herilasepesa kraapimisega silma jääb.

Ega herilaseviu avamaastikul eriti armastagi end eksponeerida, ta on üpris varjatud eluviisiga lind. Justkui veidi eraklik. Oma pesa ehitab ta samuti keset metsa ning kui keegi juhtubki tema pesa leidma, on heaks tunnuseks kasutusel oleva pesa servades olevad värsked lehtpuuoksad. Kui aga pesa all juhtub olema kärjetükke, ei ole selle omanikus kahtlust! Nimelt viivad herilaseviud poegadele toiduks terveid kärgi, millest siis lapsed herilasevastseid ise välja nokivad.

Kui viulapsed on parajalt suureks sirgunud, võivad nad herilasedieedist nii väge täis minna, et hakkavad pesal suurest hasardist kraapimisliigutusi tegema. See paneb mõistagi pesa ehituskvaliteedi proovile. Tegelikult moodustavad ligikaudu kolmandiku viupoegade menüüst siiski konnad ning vihmase ja jaheda suve korral võib herilaseviu pesitsemine üldse ebaõnnestuda.

Herilaseviud munevad vaid kaks muna ning poegi kasvab suureks üks või kaks. Kusjuures iseseisvaks saavad nad alles augusti lõpus, siis, kui teiste lindude noorsugu juba lapsepõlve unustanud ning ehk vaid pääsukestel kolmas pesakond poegi veel sirgumas. Selline noor elu avastav herilaseviu võib enne reisile asumist meile koduaedagi sattuda. Septembri jooksul jätavad nad siiski kõik kodumetsad maha ja asuvad mõnekümnekesi väikeseid rändesalku moodustades Aafrika poole teele.

Lugu on pärit Pesitsusrahu linnukooli koduleheküljelt.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta