See viupaar tegi kõike nagu muinasjutus. Kevadel saabusid nad Pariisi suusakülla viiva tee äärde oosi kohale. Tegid taevas omi pulmalende. Lõpuks valmis kuuse otsas pesa, millest mina alguses muidugi midagi ei teadnud.

Käisin sealt tihti jalgrattaga või jala mööda, et jälgida, kuidas linnud rahus kodu rajavad ja pojad välja hauvad. Lubasin endale tagasi tulla alles jaanikuus, et järjekordne hiireviu pesa üles otsida.

Jaanikuu keskel olingi oosi kõrvalvaatlemas. Pisut ärevil viupaar tiirutas oosi kohal. Ju siis pesa ikka lähedal, innustus minus röövlinnuhuviline. Esimesel vaatlusel pesa üles ei leidnud. Seepärast arvasin kasutada kavalust.

Nimelt pöördusin minema ja siis tulin vargsi tagasi, et piiluda puude vahelt tiirutavat viupaari ja näha, kuhu nad täpselt laskuvad.

Viupaar polnud rumalate seast. Nad ilmselt olid mind siiski märganud ja laskusid oosi taha ning kadusid siis alles silmist. Ilmselt siis pesa juurde, mis jäi minu vaatevinklist juba välja. Sama kordus veel järgmisel ja ülejärgmisel katsel. Kavala viupaari pesa jäigi mul lõpuks avastamata.

Keskmise suurusega röövlinnul on palju mõistust peas. Selles veendusin tookord Pariisis ja selle tegi mulle kohapeal selgeks üks osav viupaar.

Juuni, 1989, Pariisi.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!