Eesti Loomakaitse Selts soovitab kahjurputukate ja –näriliste ning muttide tõrjeks kasutada looduslikke ja muid humaanseid vahendeid.

Fütoderont on lõhnavate taimede baasil valmistatud peletava toimega preparaat, tavaliselt vesiemulsioon või tõmmis, aga ka pulber. Sellega saab kaitsta puid, istikuid ja lillesibulaid näriliste ning jäneste eest, samuti kaitseb vahend tüvesid kevadise päikesepõletuse eest.

Heaks looduslikuks lõhnapeletiks uruhiirte tõrjes on musta leedri lehed, elupuu värsked peenestatud oksad ning küüslauk. Nende asetamine käikudesse aitab närilisi eemale peletada.

Eriti palju paha teevad uruhiired sibul- ja mugullilledele, hariliku püvilille sibulate lõhn aitab neid aga lillepeenrast eemal hoida. Sellepärast soovitatakse püvililli istutada teiste sibullillede lähedusse, piki tara ja köögiviljade vahele. Ärge ainult unustage, et püvilill on ka inimesele mürgine. Eriti ettevaatlik olge tema kasvatamisel siis, kui aias liigub väikeseid lapsi, kes võivad taimeosi kogemata suhu toppida või käsi mahlaga kokku määrida.

Männiekstrakti baasil valmistatud vahendeid võib pintseldada puudele, pista nendesse lillesibulaid või kasta lahusega kasvukohta. Kui immutada sellise tõrjevahendiga kaltsutükk ja panna see näriliste käiku, põgenevad pahategijad ebameeldiva lõhna tõttu. Kuna vahend ei lahustu vees, ei tasu sellega käsi kokku teha, samuti ei saa puhtaks anumaid, kus vahend on sees olnud.

Aiasaaduste ja loodustarvete poodides on müügil vulkaanilisi kivimeid, mille lõhn peletab uruhiiri.

Hiired ei talu veel rassi ehk voolmerohu, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Puistake kuivatatud ning peenestatud taimepuru hiirtega asustatud kohtadesse - sahvrisse, keldrisse ja mujale. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt on suurem, kui valate värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutate enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.

Rottide ja hiirte majja tulemise vältimiseks tuleb otsida üles kõik augud (eriti torude ümber) ja praod (näiteks ukse ja läve vahel) ning panna need kinni vastupidava materjaliga, näiteks betooniga vms. Võib kasutada tugevast keevitatud traadist võrku, et katta kinni augud (näiteks ventilatsioonitorud). Järjekindlalt tuleb kontrollida suletud avausi, et olla kindel, et rotid ei ole neist läbi närinud.

Toidujäägid tuleb ära koristada ning toit tuleb asetada klaasist, plastikust või metallist anumatesse. Toidu võib asetada ka kõrgel olevatele riiulitele juhul, kui sinna ei vii ühtegi rottidele ja hiirtele ronimiskõlbulikku teed. Samuti tuleb jälgida, et prügi ei oleks rottidele ja hiirtele kättesaadav. Rotte võib eemal hoida ka pipra ja eukalüptiõli lõhnaga.

Kodus ja aias võid kasutada ka ultrahelil põhinevaid näriliste peletamiseks mõeldud vahendeid, kuid tõhusad on need kitsal alal lühikese perioodi jooksul, kuna närilised harjuvad heliga. Hiiri ja rotte tuleks püüda eluslõksudega, mis ei surma ega vigasta neid. Lõksu jäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Vastasel korral on ta kiiremini tagasi kui Sina ise koju jõuad. Võimalusel tuleks kinnipüütud rotid ja hiired viia piirkonda, kus pole palju närilisi, sest vastasel korral võivad piirkonna põliselanikud uustulnukat rünnata ning tappa. Kui lõksu jäi poegi imetav emane rott või hiir (rinnanibud on roosad ja suured), siis tuleks loom püütud kohta tagasi lasta, et tema pojad surnuks ei nälgiks. Nelja nädala pärast võib uuesti ema ja pojad kinni püüda ning kodust kaugele viia. Kui kontrollida eluslõksu harvemini kui iga 12 tunni tagant, siis tuleks lõksu panna ka natuke vett või vett sisaldavaid toiduaineid nagu näiteks puuviljad, kurk või tomat.

Kui maamajas elades on probleeme rottide ja hiirtega, tuleks kõrvaldada ka väljas kõik võimalused, et rotid ja hiired toidule ligi pääsevad. Lemmikloomade toitu ööseks välja jätta ei tohiks. Komposti tuleks teha selleks ettenähtud kastis. Hoolitseda tuleks selle eest, et väljas olev prügikonteiner on tehtud metallist ja tihedalt suletud. Rottidele meeldib väga ka seep, nii et laokile ei tohiks jätta ka seebitükke.

Linnutoidumajad peaksid olema elumajast kaugel ning et neist ei tohiks pudeneda seemneid. Seemned on rottidele ja hiirtele ahvatlevad ning nad ronivad ka linnutoidumajja, kui nende takistamiseks ei ole puule või postile pandud metallvõrgust “kraed”.

Lekkivad torud nii sise- kui välitingimustes tuleks parandada, et närilised ei pääseks ligi veele. Maja ümber tuleks maakividest teha umbes poole meetri laiune piire. Puud ja põõsad peaksid olema eemal ustest, akendest, rõdu- ja katuseäärtest ja teistest majja pääsemise võimalustest.

Kõrvaldada tuleks võimalikud kohad, kus rotid ja hiired saaksid endale pesa teha. Rohi peaks olema lühike ning põõsaste alumised oksad kärbitud nii, et põõsaste alune pinnas oleks nähtav.

Selleks, et hoida rotte ja hiiri teatud aiapiirkonnast eemale, on üks võimalus piirata see territoorium uriiniga – kas inimese, isase kassi või koera omaga.

Kui aias on ainult üks rott, siis on targem leppida selle ühe roti olemasoluga. See üks rott hoiab oma territooriumi ja peletab ka teised rotid eemale. Kui ta oma aiast eemale viia, siis on tõenäoline, et mõne aja pärast on aias juba kümme rotti.

Hiirte ja rottide majast eemale hoidmiseks töötab ka nipp, kus panna neile toitu näiteks aianurka, mis on majast võimalikult kaugel. Kui nad saavad piisavalt süüa, on võimalik, et nad tuppa ei kipugi.

Hiirtest ja rottidest lahtisaamiseks ei tohiks kasutada mürki ega teisi piinarikkaid tapmisvahendeid (hiireliim, liimipüünis)! Need põhjustavad looma väga piinarikka surma. Näiteks sisaldab enamik mürke hüübimisvastast vahendit, mis takistab vere hüübimist. Närilised piinlevad surres sisemise verejooksu tagajärjel. 

Mürk on ohtlik ka kõigile teistele elusolenditele, kes sellega kokku võivad puutuda (lapsed, koduloomad jt). Lisaks otsesele mürgiga kokkupuutumisele võivad näiteks kassid püüda mürgitatud rotte ning saada omakorda mürgituse. Samuti võivad mürki söönud rotid ka uriiniga mürki edasi anda.


Artikkel ilmus esimest korda 2010. aastal.

Jaga: