Mere bioloogilist mitmekesisust ohustavad väga paljud tegurid. Kliima muutused, ülepüük ja elupaikade halvenemine on ainult mõned neist. Aga vähesed teavad, et kahjutuna näiv müra, võib samuti tekitada laastavaid tagajärgi mere elusorganismidele. Müra, mis tekib erineva merepealse inimtegevuse tulemusena on põhjuseks veealuse bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.
Mere bioloogilist mitmekesisust ohustavad väga paljud tegurid. Kliima muutused, ülepüük ja elupaikade halvenemine on ainult mõned neist. Aga vähesed teavad, et kahjutuna näiv müra, võib samuti tekitada laastavaid tagajärgi mere elusorganismidele. Müra, mis tekib erineva merepealse inimtegevuse tulemusena on põhjuseks veealuse bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.
- Elurikkus ja looduskaitse
- Triin Pinka, Bioneeri vabatahtlik (www.minubrand.ee)
- 9. juuni 2010
- Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Isegi, kui heli ei ole esimene asi, mis meil pähe tuleb mõeldes merekeskkonnale, on see tegelikult oluline ellujäämiseks enamikele mereloomadele nagu vaalad, kalad ja selgrootud. Heli on loomadele oluline navigeerimisel, sest see aitab leida toitu ja vältida röövloomi. See on samuti vajalik suhtlemisel, et meelitada kaaslasi, teavitada teisi oma asukohast ja territooriumist. Selliste olendite maailma üleujutamine intensiivse müraga häirib kõiki neid tegevusi ja põhjustab tõsiseid tagajärgi.
Kahjuks müra hulk, mida inimesed merel tekitavad on kasvanud murettekitava kiirusega: mõnedes piirkondades on müratase kahekordistunud iga aastakümnega ja seda viimase 60 aasta jooksul.
„Üle 90% maailmakaubandusest transporditakse laevadel, mis loob pideva ja tõusva `kuulmisudu`“, ütleb Kristina Gjerde, kes on IUCN´i (International Union for Conservation of Nature) avamere poliitika nõunik. „See ´kuulmisudu´ varjutab olulisi loomulikke helisid ja on levinuimaks veealuse müra põhjuseks tänasel päeval“.
Teisteks veealuse müra tekitajateks on plahvatused, okeanograafilised eksperimendid, veealused ehitused, militaarõppused, nafta puurimine ja tarnimine jms.
Mereloomade jaoks, kelle ellujäämine sõltub tundlikkusest helide suhtes, on see tõsine oht, mille tagajärjed võivad olla väga murettekitavad.
Müra kurdistab loomi ja häirib nende omavahelist suhtlemist. Näiteks sinivaalad suhtlesid kunagi oma liigikaaslastega üle terve ookeani. Tänapäeval on vahemaa, kus need vaalad teineteist kuulevad, kahanenud ligikaudu 9/10 võrra. Veealune müra on põhjustanud vaalade minemakolimise oma toitumis- ja paaritumisaladelt ning see müra varjutab vajalikke helisid, mis aitaksid loomadel vältida sattumist laevasõiduteedele ja kalapüügialadele.
Kõige selle tulemusena leitakse järjest enam kaldale kinni jäänud vaalasid ja delfiine. 2000. aastal jäid USA sõjaväeõppuste müra tõttu 2 kääbusvaala, 15 nokkvaala ja 1 delfiin Bahamas kaldale kinni. 2005. aastal hukkusid 34 pilootvaala, 1 kääbusvaal ja 2 kääbuskašelotti sarnases juhtumis North-Carolina´s. Need näited on ainult mõned palju suuremast probleemist, kuna paljud vaalad ja delfiinid jäävad leidmata.
IUCN on rõhunud selle probleemi tõsidusele juba mitmeid aastaid, seejuures tunnistades, et veealune müra on üks saastatuse vorme, ja kutsudes üles valitsusi korralikult hindama oma tegevuste mõju mere bioloogilisele mitmekesisusele. Tuleks vältida edasise võimsa müra tekitamist veealustele loomadele. Teised organisatsioonid, nagu EL ja ÜRO on samuti teinud ettepaneku reguleerida veealuse müra taset rahvusvahelisel tasemel.
„Veealune müra on saastatuse vorm, mis ei tunne piire“, ütleb Kristina Gjerde. „Erinevate maade rahvad peaksid sellepärast tegutsema koos, et kaitsta mere elusressursse ja ökosüsteeme selliste kahjulike mõjude eest. Me peaksime koguma teaduslikku informatsiooni veealuse müra mõjust mere bioloogilisele mitmekesisusele ning leidma sobiva lahenduse probleemile“.
Allikas: IUCN "Keep it quiet!" http://www.iucn.org/what/tpas/
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
