Suvelõpul võib soojade ilmadega randades kohata Meririste, ehk millimallikaid. See on läbipaistva ja sültja kehaga mereasukas, kes meie laiuskraadidel inimesele ohtlik. Paraku kipub ta ise ohvriks sattuma. Millimallikaid ohustavad rannas mängivad lapsed, kellele see elusolevus meenutab mängulima. Pigistamine ja veest välja võtmine on aga Meriristile surmav.

Kõigi teadmiste võõrasema Vikipedia ütleb Meriristi kohta nii:  Meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mereeluline ainuõõsne. Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes 

Meriristi on lihtne ära tunda tema roosaka või kergelt lillaka värvuse järgi. Tema keha, lamenenud kummik, on läätsekujuline, läbipaistev ja sültjas. Selle läbimõõt võib soojades meredes ulatuda 40 sentimeetrini. Läbi läbipaistva kummiku paistavad kere keskel 4 hobuserauakujulist moodustist, mis on sugunäärmed. Keha alakülje keskel on suuava, mille ümber sugunäärmed asuvadki ja moodustavad roosaka õie- või ristitaolise kujundi, tavaliselt nelja-, harvem kolme-, viie- või kuueharulise. Suu juures ripuvad 4 suusagarat, mis meenutavad eeslikõrvu.

Peamiselt liigub meririst tuulte ja hoovuste kantuna, kuid suudab ka ise keha rütmiliselt kokku tõmmates mõnevõrra liikuda. Ta suudab kummiku kokkutõmmete abil aeglaselt veepinnale kerkida ja seejärel tardununa taas sügavusse vajuda.

Meriristide jõudmist randadesse täheldati paar päeva tagasi Klooga rannas. Paraku jäid nad jalgu rannas mängivatele lastele, kes millimallikaid armutult pigistasid. Pealtnägijate sõnul meenutab purukslitsutud Meririst lastele populaarset mängulima, mida on mõnus pihus plötserdada. Tegemist on ikkagi elusloodusega. Paraku ei mõista sellist tegevust takistada ka vanemad, kes vaatavad toimunut ignorantselt pealt.. 

Meriristid, kes on mereranda tulnud lootuses paljuneda, hukkuvad, kui neid pigistada või neid kaldale tõsta. Samuti nagu jõe- ja järvekarpidel on nende elupaik vees ja parem proovime neid mitte häirida. Nemad meid ju ei häiri kuidagiviisi ega ohusta.