USA Rahvusvahelise Abi Agentuur (USAID) avaldas oma iga-aastase indeksi vabaühenduste olukorrast 29 Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise N. Liidu riigis. Eesti on jätkuvalt esikohal, URMO KÜBAR EMSL-st võttis aga vaadata, mida näitab uuring arengute kohta piirkonnas.

Riikidele antud skoore ei maksa indeksi puhul üle tähtsustada: kuigi aluseks võetakse ühtne metoodika, on hindajad erinevad ning teatav subjektiivsus paratamatu. Rohkem tasub vaadata valdkondadele antud hindeid ühe riigi sees, võrrelda arenguid eelmiste aastatega ning lugeda kirjeldavaid raporteid.

Nõrgimaks lüliks on pea kõikjal ikka majanduslik elujõulisus, vähesteks eranditeks on riigid nagu Valgevene, Venemaa ja Türkmenistan, kus suurim takistus on hoopis võimude tegevus.

Jätkub vahe suurenemine stabiilselt arenevate ELi liikmete ja endise N. Liidu autoritaarsete riikide vahel. Näiteks 5,2 miljoni elanikuga Türkmenistanis, kus tegutseb 88  kodanikuühendust ja seni viimane registreeriti 2005. aastal, on saavutuseks loetud juba seda, et „valitsus ei ahistanud ühendusi oluliselt“. Organisatsiooni sulgemise aluseks võib neis riikides olla näiteks tuleohutuseeskirjade rikkumine (Venemaa) või trükiviga üldkoosoleku protokollis (Türkmenistan).

Valgevenes ei tohi rentida kontoripinda eraomanikelt, riigile kuuluvatel seatakse aga „mittelojaalsetele“ talumatud renditingimused. Usbekistanis ei saa ühendus oma raha kasutada enne, kui valitsus otsustab, kas plaanitud tegevus on riigile vajalik ega dubleeri avaliku võimu tegevusi.

Riikide raportid sisaldavad üllatavat nii heas kui halvas. Esimese näiteks on Eestist kuus korda suurema rahvaarvu ja kümme korda väiksema kolmanda sektoriga Aserbaidžaan, kus ühenduste toetuseks loodud riiklik fond on sama suur kui meie KÜSK. Jahmatama paneb aga fakt, et Lätis tuleb MTÜ registreerimiseks endiselt Riiga sõita.

Jätkub EKAKi-laadsete kokkulepete sõlmimine avaliku võimu ja ühenduste vahel: sellised on tehtud või tegemisel näiteks Ungaris, Leedus, Makedoonias, Montenegros, Moldovas, Kasahstanis ja Bosnias. Enamikus riikides on moodustatud EKAKi ühiskomisjoni moodi kogu – ning paljudes jõutud selles juba pettuda.

Nagu meie mulluse vabaühenduste manifesti puhul, oli ka mitmes teises riigis näha valimiste (Bulgaaria ja Rumeenia puhul ELiga liitumise) ergutav mõju. Samas ilmnes, et aktiivsusepuhang võib olla ajutine. Kosovos jäi aga kodanikuühiskonna areng iseseisvumiseks valmistumise varju – näide, et ka ühendused ise (saati siis valitsus, meedia või avalikkus) näevad oma tegevust valdkondliku küsimusena, mitte ühiskonna arengu vältimatu osana.

Mis on avalik huvi?

Läbivaks teemaks on raporteis avalike huvide määratlemine, millega seonduvad maksusoodustused või inimeste õigus saata protsent oma tulumaksust otse mõnele organisatsioonile. Kentsakaimad näited on Sloveenia, kus ministeeriumid otsustavad, kes nende valdkonna ühendustest avalikes huvides tegutseb, ja Rumeenia, kus tingimuseks on muuhulgas omatulu osakaal vähemalt 30% ühenduse eelarvest ja „korralik kontor“.

Trendiks on ka vabatahtliku tegevuse õiguslikud alused. Varasemast kehtivad need Rumeenias, Tšehhis, Lätis, Poolas ja Ungaris, 2007. aastal lisandusid Horvaatia ja Makedoonia, töö käib Aserbaidžaanis. Seevastu Leedus tühistati vastav regulatsioon kui ebavajalik, Sloveenias loodi seaduse asemel vabatahtliku tegevuse eetikakoodeks.

Nö. protsendiseadust rakendavatest riikidest jätkus Ungaris ja Poolas süsteemi reformimine, et teha tulumaksuosa suunamine inimestele lihtsamaks. Probleemiks jääb, et sellest võidavad eelkõige suuremad organisatsioonid, Poolas tuntakse muret ka sideme kadumisest toetajatega.

Rõõmsalt raporteeris aga Rumeenia, kus võimaluse kasutajate hulk kasvas aastaga viis korda. Uue riigina lisandus mullu Sloveenia, mille ühendused muretsevad, et kuna seaduse väljatöötamisel ei arvestatud teiste riikide kogemusi, korduvad tõenäoliselt samad vead.

Puudlikud registrid

Üldiseks probleemiks on registrite puudulikkus. Põhjuseks ilmselt see, et võrreldes rahastamise või kaasamisega pole statistika kunagi tundunud nii põletav küsimus ja seega pole ka keegi sellega aktiivselt tegelenud. Samas ilmneb, et korraliku ülevaate puudumine tegutsevatest ühendustest takistab ka teiste küsimuste lahendamist.

Headest algatustest vääriks Eestis rakendamist kindlasti Poola Kodanikualgatuse Fond, mis rahastab 24 elualal avalike teenuste osutamist kodanikuühenduste poolt. Kehvaks trendiks kipub aga paljudes kohtades olema ühenduste tegevuse plaanimine rahastusvõimaluste, mitte tegelike vajaduste alusel.

Nii raporteeritakse mitmel pool mõttetutest koolitustest, samas kui raha napib organisatsioonide arendamiseks. Pea kõikjal suureneb ka vahe väheste edukate ja lõviosa virelevate ühenduste vahel.

Kuidas indeks sünnib?

USAID indeks vaatleb ühenduste jätkusuutlikkust seitsme kriteeriumi põhjal: õiguslik keskkond, infrastruktuur, tegutsemisvõime, majanduslik elujõulisus, eestkoste- ja avalike teenuste osutamise suutlikkus ning maine.

Riikide raportid sünnivad grupiintervjuude tulemusel, kus osalevad erinevate ühenduste, avaliku võimu, ärisektori, meedia ja teadlaste esindajad. Etteantud küsimuste põhjal hinnatakse iga kriteeriumi eraldi, parim võimalik hinne on 1 ja halvim 7.

Tabeli tipu moodustavad ELi liikmed Eesti, Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari, Läti ja Leedu. Kõige nõrgem on mittetulundussektori seis Valgevenes, Usbekistanis ja Turkmenistanis.

Loe raporteid: www.ngo.ee

Anne KivinukkARVAMUS: Eesti keskkonnaühendused – pehmed ja nõrgad

Massachusetts’i Tehnoloogiainstituudi linnauuringute ja planeeringute osakond uuris kaheksa

Kesk- ja Ida-Euroopa riigi 800 keskkonnaorganisatsiooni arengut aastatel 1990-2005. Eestis vastas küsitlusele 58 ühendust.

Uurimuses käsitleti keskkonnaühenduste tegevust, majanduslikku seisu ning hinnanguid oma edukusele, võrreldi riike omavahel ning samalaadse, 2001. aastal läbiviidud küsitluse tulemustega. Eesti kohta selgus, et meie keskkonnaorganisatsioonid on ühed nooremad regioonis: ligi 2/3 vastanuist on loodud aastatel 2001-2005.

Nagu kogu regioonis, nii tegutsevad ka Eesti ühendused valdavalt „pehmetel teemadel“, millest populaarseim on keskkonnaharidus. Kui 2001. aastal oli enimmainitud tegevuseks konverentside ja koosolekute korraldamine, siis nüüdseks on see esikohalt taandunud: aastal 2007 juhtisid tegevustest info levitamine ja koolitus, keskkonnakampaaniate läbiviimisega tegeles 26% vastanutest.

Eesti organisatsioonidel on regioonis teistega võrreldes kõige väiksem personal, kõige vähem kaasatud vabatahtlikke ja kõige väiksem liikmesus. Ka sissetulekud on siin võrreldes teiste regiooni ühendustega suhtelised kasinad, veelgi enam – erinevalt regiooni organisatsioonidest on Euroopa Liidu toetuste osakaal Eesti organisatsioonide rahastuses peaaegu olematu.

30% vastanute käive on aastas kuni 1000 eurot, suur on ka nende organisatsioonide osakaal (29%), millel puudub igasugune sissetulek. Valdav osa Eesti organisatsioonidest leidis, et nende finantssuutlikkus ei ole viimastel aastatel muutunud.

44% ühendustest viitasid, et nad on endale püstitatud eesmärgid saavutanud ja et nende tegevus on viimase kahe aasta jooksul ühiskonnas esile kutsunud märgatavaid muudatusi. Suurimat edu on saavutatud keskkonnateadlikkuse tõstmisel ja elukeskkonna kvaliteedi parandamisel.

30% vastanutest leidis, et nende tegevus on kaasa aidanud looduse kaitsmisele, 8% vastanutest märkisid, et nende pingutused on viinud keskkonnastandardite ja õigusaktide väljatöötamisele.

ANNE KIVINUKK, REC Estonia

Uuringu leiad: www.rec.org

Sarnased artiklid