Igaüheõigus annab igale inimesele loa nautida loodust meelepärasel viisil, saada osa tema rikkusest ja ilust, olenemata maa omandist.

Loomulikult ei anna see õigust teha igal pool mida tahes. Igaüheõiguses sisalduvad soovitused ja käsud lähtuvad eetilistest tõekspidamistest, mida on austanud juba meie esiisad, mis tuginevad headele tavadele ning on kirjutatud ka seadustesse.

Kõikjal looduses ja kultuurmaastikul, sõltumata maa omandivormist, on lubatud liikuda jalgsi, jalgrattal, paadiga või ratsa loodust risustamata ja loodusele ning maaomanikule kahju tekitamata. Tähistamata eramaal võid liikuda päikese tõusust kuni loojanguni. See keeld ei kehti aga kallasrajal, avalikul veekogul ja avalikul teel.

Väldi loomade ja lindude, eriti kaitsealuste liikide häirimist nende pesitsusperioodil, elu- ja sigimispaigas ning rännuteedel. Suvel tuleb põldude vahel liikuda piki põllupeenart või kuivenduskraavi kallast. Talvel võid ületada põlde suuskadel või lumesaaniga, häirimata seejuures kohalikke elanikke müraga.

Nii suvel kui talvel sulge enda järel karjavärav. Talude ja suvekodude õue-aiamaale, isegi juhul, kui see on piirideta ja tähistamata, võid minna vaid küsima luba eramaal viibimiseks, joogiveevõtuks talukaevust, hädajuhtumi korral jms.

Maakodust püüa võimaluse korral mööduda vähemalt 150-200 m kauguselt. Ka õueaiamaal paikneva loodus- või muinsuskaitseobjekti külastamiseks on vaja küsida luba. Spordiürituste ja muude suuremate rahvakogunemiste korraldamiseks maastikul tuleb taotleda maaomaniku või -valdaja, vajadusel ka kohaliku omavalitsuse nõusolekut.

Ei ole lubatud liikuda külvil, orasel, viljas, istandikus ja mesilas. Tarastatud või liikumist keelava tähistusega eramaal pead omanikult luba küsima. Eramaa tähistatakse märkide, siltide, kirjade jms. omaniku valitud vahenditega. Lihtsat karjaaeda või maha varisenud aeda piirdeks ei loeta.

Veekogud

Riigile või omavalitsusele kuuluval veekogul on igaühele kasutamiseks avatud vähemalt kuni 4m laiused kallasrajad. Ka suurvee ajal peab inimene kallasrajal vabalt läbi pääsema.

Kõigil eramaadel paiknevatel veekogudel, mis on määratud avalikuks kasutamiseks, peavad olema vähemalt sama laiad kallasrajad, mida võid igal ajal kasutada veekogu ääres liikumiseks ja seal viibimiseks, päevitamiseks, suplemiseks ning veesõidukite randumiseks.

Kallasrada ei ole avatud igaühele, vaid ühe maaomaniku maal paikneva umbjärve ääres, samuti mitme omaniku maadel paikneval 5 ha-st väiksemal järvel, ka väikeste kraavide ja ojade ääres.

Kallasrada ei ole joogivee allikana kaitstaval, kalakasvatuslikul või muul erikasutuses  oleval veekogul.

Teed ja rajad

Keegi ei tohi mistahes kaalutlustel kallasrada sulgeda. Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema väravad. Ka maaomaniku koer ei tohi matkajaid peletada. Maaomanikul ja – valdajal ei ole õigust keelata kallasrajale tulekut ei veekogult ega naaberkinnisasjalt.

Sillad ja purded väikejõgedel peavad võimaldama normaalse veeseisu ajal nende alt paatidega läbipääsu. Kui avalikule või avalikuks kasutamiseks määratud veekogule ehitatakse pais, siis peab selle omanik kindlustama võimaluse selle ületamiseks sobivas kohas.

Igaühel on õigus riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval veekogul kalastada ühe lihtkäsiõngega kellelegi tasu maksmata või harrastuspüügivahenditega, kui on ette näidata kalastuskaart või kalapüügi eest tasumist tõendav kviitung ja pildiga dokument.

Eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul võid kalastada omanikult luba küsimata päikesetõusust päikeseloojanguni. Muul eraveekogul võid kala püüda ainult veekogu omaniku loal.

Mootorpaadiga võid sõita avalikul või avalikuks kasutuseks määratud veekogul, kuid alla 100 ha suurusel järvel loetakse seda kohatuks.

Keelatud on ilma loata eraomaniku tähistatud paadisilla äärde silduda ning sinna paati kinnitada. Talvel võib jääl liikumist keelata või reguleerida Päästeamet.

Metsad võib kohalik omavalitsus või erametsaomanik põua ajal liikumiseks ajutiselt sulgeda. Kohalik omavalitus teatab sellest massiteabevahendite kaudu, erametsaomanik peab sulgemise keeldu selgitama tähistel.

Ära pargi autot maaomaniku kodu lähedal v.a. kui maaomaniku käest on luba küsitud. Kitsale teele pargitud auto võib põhjustada kohalikele elanikele suurt tüli.

Keelatud on liikuda väljaspool avalikke teid mootorsõidukiga, ka ATV ja maasturiga. Avalikku teed, sealhulgas riigimetsa rajatud sihti, võid liikumiseks vabalt kasutada. Erateed, mis on vastavalt tähistatud, võid kasutada ainult omaniku loal.

Igaühel on õigus pääseda jalgsi juurde eramaadel paiknevatele muinsus- ja looduskaitseobjektidele, supluskohtadele, purretele tavakohastel jalgradadel, jalgsi läbitavatele koolmetele ning joogikõlbuliku veega alliketele.

Kauaaegsete tavade kohaselt kujunenud jalgradu ja taliteid eramaadel võib igaüks kasutada liikumiseks jalgsi, jalgrattal, suuskadel või ratsa päikesetõusust päikeseloojanguni ning maaomanik ei tohi neid sulgeda. Koeraga võib looduses liikuda vaid teda rihmas pidades, välja arvatud jahi ajal.

Telkimine ja tule tegemine

Keelatud on telkides ja ka lühiajaliselt puhates häirida kohalike elanike rahu. Sobimatu on telkida niitmata heinamaal, sest heina tallamine tekitab omanikule kahju.

Keelatud on lõkke tegemine turbapinnasele, kus see võib tekitada põlengu ja supelranna rannaliivale.

Lõkkematerjaliks võid korjata metsa alt risu. Kuivanud puud võid langetada ainult maaomaniku loal. Lõke peab olema ohutu ning lahkumisel veendu, et tuli on summutatud ning söed lõplikult kustunud.

Looduses puhates ei tohi ümbrust risustada. Pea meeles, et tänapäeval rohkesti kasutatavad plastpakendid looduses ei lagune ja lubamatu on neid maha jätta. Bensiin ja õlid kuuluvad ohtlike jäätmete hulka- need pead alati loodusest kaasa võtma.

Pikemaks peatumiseks, telkimiseks ja tule tegemiseks on vaja maaomaniku või – valdaja luba. Riigimetsas telkimiseks annab loa kohalik metsnik või metskond.

Ilma loata võid riigimetsas telkida tähistatud ja ettevalmistatud telkimisala tuletegemiskohas.

Loodusandide korjamine

Metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaiste all, on lubatud korjata kõigil ja igal ajal riigimaal ning kohaliku omavalituse omandis oleval maal.

Igaüks võib võtta vett looduslikest veeallikatest nii joogiks, pesemiseks kui olmevajadusteks, samuti varuda kõikjalt jääd.

Tüli võib tekkida tähistamata metsatukas või puisniidul, eriti veekogu kaldal.

Eramaal- ja metsas, kui need on piiratud ja tähistatud, on loodusandide korjamiseks vajalik maaomaniku või -valdaja luba.

Tehnilise toorme, nagu pajukoor, korvivitsad, pilliroog, männikasvud, vaik jms. kogumise õigus igaüheõiguse alla ei kuulu. Murda elusaid puid ja põõsaid, koorida tüvesid ja langetada kuivanud puid võib ainult omaniku loal.

Keelatud on korjata ja müüa kaitse - aluseid taimi.

Jahipidamine on Eestis korraldatud seadusega, see ei kuulu igaüheõiguse alla.

Matkaja ja maaomanik

Looduses viibimine ja liikumine on tasuta, kuid külastusmaks võidakse siiski kehtestada kohtades, kus on tehtud kulutusi loodusandide saagikuse suurendamiseks, muinsus- või looduskaitseobjektide säilitamiseks, neile paremaks juurdepääsuks või ümbruse esteetilise väärtuse tõstmiseks.

Tasuline võib olla ka kinnise supelranna kasutamine, kuid kallasrada peab ka seal olema määratud laiuses kõigile avatud.

Omanikule tahtmatult või tahtlikult tekitatud kahju tuleb hüvitada kas vabatahtlikult või kohtu korras.

Maaomanikul ja –valdajal on keelatud loodusenautijaid ähvardada ebameeldivustega ja teha põhjendamatuid takistusi.

Teineteisest lugupidamise ning viisakuse abil saad lahendada kõik tüliküsimused. Tõsisema konflikti korral võid abi paluda politseilt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta