Riigikogu liige Toomas Trapido ja Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar rääkisid nafta- ja energiatipu teemadel. 

Kas nafta lõppemisel on Sinu meelest ka positiivseid tagajärgi?

Nafta ei lõppe mitte kunagi otsa. Pigem läheb ta nii kalliks, et seda pole enam mõtet toota. Ühel hetkel ei saa luksussõite enam teha. Naftatootmise areng jõuab lihtsalt ummikusse. Ka looduses on nii, et ükski asi kasva lõpmatuseni. Nüüd on aeg hakata tegema küpsemaid otsuseid, mis on iseeneset positiivne ju.

Kas fossiilsetele kütustele on Sinu meelest reaalselt toimivaid alternatiive?

Kindlasti leidub alternatiive, aga nad võivad olla mingisuguses kombinatsioonis.

Praegu toodetakse 85 miljonit barrelit naftat päevas, lisaks toodetakse veel kivisütt ja maagaasi, nii ei saa jätkata. 10 aasta pärast lihtsalt pole enam piisavalt kättesaadavaid varusid, et samal viisil jätkata. Et elustandard säiliksid, oleks vaja samas mahus energiat saada kuskilt mujalt.

Hetkel on olemas mitmeid alternatiivseid võimalusi nagu päikese-, tuule-, laine- ja biomassi energia. Näiteks Šotimaa tahab saada tulevikus taastuvenergia Saudi-Araabiaks.

Kas see muudaks veel midagi, kui me hakkaksime fossiilseid kütuseid vähem kasutama? Kas maakera pole juba liiga hukas?

Me keegi ei tea, kus kohast jookseb maakera taluvuse piir. Selline mõtteviis viitab tegelikult mugavusele ja lootusetusele. Sellest saab kindlasti üle, kui inimene hakkab ise oma eluviisis muudatusi tegema. Vaid tegutsemine aitab.

Kliimamuutustega seoses on nn naftavabast elust palju kirjutatud. Paljud inimesed on praeguses elukorralduses väga kinni. Et eesseisva muutuse vajadusest ja suurusest aru saada, seda tunnistada ja endale teadmiseks võtta, oleks vaja inimestel „suure katastroof“ läbi elada.

Mida tähendab sõnapaar „suur katastroof“?

Katastroof on näiteks olukord, kui inimene kaotab mõne lähedase, ta maja põleb ära või jäädakse tööst ilma. Odava nafta lõppemine ja kliimamuutused on sama palju suure kaaluga. Inimeses põhjustab nii järsk muutus leina. Leinal on oma astmed.

Elizabeth Kübler Ross* on leina etappe kirjeldanud. Kõigepealt tuleb šokk, millele järgneb eitamise faas. „See on mingisugune jama. Mingit kliimamuutust ei toimu. Rohelised ei tea ise ka, millest nad räägivad,“ on tüüpilised mõtted eitamise faasis. Siis tuleb viha faas: „Mina pole midagi teinud. Miks seda kliimamuutust vaja on? Rohelised on kõiges süüdi!“ Vihale järgneb kauplemise faas: „Kas ma saan olukorda kuidagi parandada?“ Kauplemise faasis ollakse vanades harjumustes veel kõvasti kinni. Pärast kauplemise faasi selgub, et tuleb siiski leida uued lahendused ja elu ei lähe enam vanaviisi edasi. Nii suurte muutustega nagu kliimamuutused, nafta- ja energiatipp ei saa kaubelda ja need faasid tuleb igaühel läbida. Mõnel aeglasemalt ja teisel kiiremini. Pärast kauplemist tuleb lootusetus: “Kõik on täiesti läbi. On juba liiga hilja midagi teha.“ Kui need etapid on läbi, alles siis tuleb leppimine ja hakatakse reaalselt otsima uusi väljavaateid ja lahendusi.

Kas meie ühiskond on eitamise faasist vihafaasi jõudnud?

See oleks jah hea. Üsna pikalt on juba räägitud, et kliimamuutused on mingi roheliste imelik jutt. Päris eitada olukorda enam ei anna, sest muutused toimuvad juba igapäevaelus. Inimesi ärritab näiteks hinnatõus.

Mida me ise saame ära teha, et olukorda leevendada? Kas inimesed peaksid eeslinnadesse kolimise asemel hakkama looma linna- ja maakogukondi ning elama kogukonna kesksemalt. Ma mõtlen siinkohal töötamist, elamist ja suhtlemist võimalikult piiratud alal.

Minu meelest toimub tagasituleku protsess juba toimub - inimesed jõuavad oma „põllu peale“ ehitatud majadest linna tagasi. Olen seda meelt, et kui linnast väljas on juba midagi kujunenud, siis tasub nende kogukondade vastupidavust ja arenemist toetada.

Igaüks võib ise katsetada, mis talle parim on. Tasub proovida, kuidas siis on kaalikat ja kapsast kasvatada. Mingil hetkel on väga oluline, et inimesed hakkaksid muutuma.

Oluline on muutus igal tasandil. Otsuseid oleks vaja teha suuremate haldusüksuste tasemel - riikides, linnades ja külades. See on see, mis meil on puudu.

Üksikisiku tasemel asi juba liigub, aga riiklikul tasandil on vaja muutust. On see nii?

Tegelikult jah. Üksikisikud ju juba tegutsevad, nagu sinagi siin teed Bioneeri portaali. Toimuvad ju erinevad kokkutulekud ( ökokogukondade kokkutulekut Esna mõisas) ja kampaaniad („Teeme ära 2008“). Sellel tasandil inimesed juba mõtlevad ja tegutsevad. Nüüd on vaja kõrgemale tasandile edasi liikuda.

* Toimetaja kommentaar - Dr. Elisabeth Kübler-Ross elas aastatel 1926-2004. 1969 avaldas Šveitsi päritolu psühholoog raamatu "Surmast ja suremisest". Ta töötas haiglas inimestega, kes teadsid, et olid suremas. Raamatus tutvustas ta nn leina tsüklit - viit etappi, mille läbisid surijad haiguse ravimatusest teada saades. Hiljem on leitud, et see tsükkel kaasneb mis tahes negatiivse uudise ootusega (Allikas: ap3.ee). Loe täpsemalt: www.elisabethkublerross.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta