Jäälind on peaaegu veelind - nii tõdesin lugedes ühte linnuraamatut.

Kahejärve ääres oli sügis. See sügis oli sama tark ja jutustav kui üks linnuraamat. Tahtsin matkates teha kahe järve ümber oma kaheksa ehk ringid ümber mõlema järve.

Siiski ei tahtnud mitte üksi olla. Jäälind ise tuli mulle seltsiliseks. Pilvealune päev oli niigi juba videviku moodi. Kirju jäälind tegi häält ja lendas järve veepeegli kohal ringedes. See kestis umbes kolmveerand tundi.

Varsti tuleb külm ja suleb järved jääkaanega. Siis pole enam jäälind siin. Mulle jääb väike mälestus, mille üle kunagi mõelda.

Mida see väike lind otsis veest enne pikka äralendu, seda ma ei teadnud siis, ega tea ka praegu. Mina otsisin sellest sügisest meeldejäävat mälestust ja leidsingi selle.

Jäälind on pisike ja värvikirev: kirju nagu sügis. Sügiseses järvevaikuses on ta hääl kaugele kostuv.

Neeruti, 2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta