Talvevalguses ka otsitakse, sest valget aega on nii vähe ja nii tahadki sealt oma leida. Elu esimene vesipapp koduses jõekäärus tõi valgust põue ja sealt alates edaspidigi olin seda ikka taga otsimas, seda just külmas ja valges kui nad lahtistel jõelõikudel elu loovad.
- Marek Vahula lood
- 18. detsember 2019
Ajal, mil looduses vaikelu maad võtab, on ta üks neist, kes hinge värisema paneb ja nii ma teda taga otsimas käingi, küll Läsna ojal või Nõmmeveskil või Keila-Joal. Ja tagasi tulles on hingevalguses askeldamas üks väike talvekülaline, kes sama rahutu on kui mina isegi.
Sest talvel ei saa paigal seista kui tahad hinge jääda ja kevadet näha. Ja seda ma olen siiamaani alati teinud, justkui teades, et kevade saabudes minu linnust sõber lahkub oma teed ja ma ei tunnegi end külmavõetuna, sest vesipapp mu hinge talves väristas ja kevadpäike seda hiljem ise tegema hakkab. Keset valget külma hakkab ta oma musta kuuega juba eemalt silma. Ja see ongi aeg, kus rohkem eriti midagi silma ei hakkagi.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
