Riigi kavandatav jäätmereform teeb muudatusi jäätmemajanduse kõigis ahela osades tarbijatest ettevõtjateni. Muutuste elluviimine ja nendega kohanemine võtab pisut aega, et üheskoos panustades saame lõpuks keskkonda saastamise asemel säästa.

Reformi peamine eesmärk on teha liigiti kogumistele inimestele mugavamaks ning rakendada senisest enam “saastaja maksab” printsiipi. See tähendab, et prügi sorteerimine aitab jäätmekuludelt kokku hoida ning keskkonnasõbralikkus saab majanduslikuks motivaatoriks ka pakenditootjatele ja jäätmekäitlejatele.

Jäätmereformi eesmärkidest on igal osapoolel oma arusaam ja paraku nagu iga reformiga, käivad kaasas ka mõningased hirmud, sest muudatused tunduvad ebamugavad. Aga mis saab siis, kui me kõiki osapooli puudutavaid muudatusi jäätmemajanduses ei tee – kas kannatab loodus, rahakott või hoopis mõlemad korraga?

Milline on praeguse jäätmesüsteemi kulu inimestele?

Maailmapanga eksperdid on arvutanud, et praegune jäätmete kogumise süsteem maksab Eestile umbes 99 miljonit eurot aastas. Lisaks maksab Eesti igal aastal Euroopa Liidu eelarvesse iga ringlusse jätmata plastpakendi kilogrammi eest 80 eurosenti, mis teeb 2022. aasta andmete põhjal kokku 24 miljonit eurot. See tähendab, et iga Eesti leibkond – ka kõige keskkonnasäästlikumate eluviiside juures – maksab juba praegu selle kõige eest kokku ligi 200 eurot aastas. Seda kulu annaks käitumisega kokku hoida ning makstud raha eest saada hoopis mugavat ja kvaliteetset jäätmehooldusteenust. Sellele 123 miljonil on ka väga selge negatiivne keskkonnamõju – hetkel suudame ringlusse võtta ehk materjalina uuesti kasutada vaid väga väikesest osast jäätmetest (ligikaudu 30%).

Kui palju aitaks jäätmereform kokku hoida?

Maailmapanga eksperdid on lisaks arvutanud, et jäätmete kogumist tõhustades saab iga aastaga kokku hoida vähemalt 10 miljonit eurot. Üks osa jäätmereformi muutustest puudutab pakendeid ja kui toodete pakendid oleksid ringlussõbralikumad, väheneks oluliselt ka see Euroopa Liidu eelarvesse makstav 24 miljonit. Seega peame oluliselt vähendama – nii paremate pakendite loomise kui tõhusama pakendijäätmete kogumise kaudu – selliste plastpakendijäätmete osa, mida ringlusse ei võeta. Pakendeid targalt disainides saame olla kindlad, et need ei lõpeta prügimäel või ahjus. Samuti on oluline, et inimesed need ülejäänud jäätmetest eraldaks ning need jõuaks pakendikonteinerisse. Selleks, et väärtuslikku ressurssi mitte raisata, peavad pingutama kõik osapooled – nii ettevõtjad, omavalitsused kui igaüks meist tarbijana.

Kas jäätmereform keskendub ainult pakendite kogumise muutusele?

Jäätmereform keskendub kõigile jäätmemajanduse osapooltele: inimestele, ettevõtetele, omavalitsustele, jäätmekäitlejatele, riigile tervikuna. Pakendite kohtkogumine on vaid üks muudatus, millega soovime luua inimestele elementaarse vajaliku taristu, et nad saaksid liigiti koguda. Praegu on pakendite konteinerid inimeste jaoks ebamugavalt kaugel ning sageli ka ületäitunud – see toob kaasa täiendavaid transpordikulusid inimestele ning omavalitsus peab avalike konteinerite ümbruse koristamist rahastama oma eelarvest. Inimesel kulub täiendavaks sõiduks konteinerini sõidukulu ning ka omavalitsuse tehtavad kulud tulevad ju kokkuvõttes inimestelt, läbi tulumaksu. Kui väheneb prügistamine ja konteinerid tulevad inimestele lähemale, siis on võimalik neid kulusid vähendada.

Jäätmereformis on aga veel rida väga olulisi muudatusi, milleta olmejäätmete ringlussevõttu suurendada ei saa. Näiteks jäätmete põletamise ja ladestamise tasu tõus, mis muudab ringlussevõtu odavaimaks käitlusviisiks; omavalitsustele ringlussevõtu sihtarvu kehtestamine; andmete digitaliseerimine jäätmevaldkonna läbipaistvuse suurendamiseks jne.

Kas Eestis ikka on vajalik tehnoloogia ja taristu jäätmete ringlussevõtuks või lähevad ka edaspidi enamik jäätmeid põletusse ja prügimäele?

Eestis on olemas ringlussevõtu võimalused biojäätmetele, aga ka teatud pakendijäätmetele. Näiteks klaaspakendijäätmeid võtavad ringlusse kolm Järvakandis asuvat ettevõtet, lisaks on olemas teatud plastiliikidele ringlussevõtu võimalused. Suur osa pakendijäätmeid võetakse ringlusse väljaspool Eestit (nt Soomes, Leedus, Lätis). Kõige rohkem eksporditakse metallpakendijäätmeid ning paber- ja kartongpakendijäätmeid. Seega pole liigiti kogumine kaugeltki mõttetu – kui ringlussevõtu võimalusi pole Eestis, leitakse need välismaal.

Eesti jäätmekäitlejad arendavad aga samuti pidevalt võimalusi materjalide töötlemiseks ja ringlussevõtu ettevalmistamiseks. Ringlussevõtu eelistamist aitame jäätmereformiga majanduslikult nügida. Praegu on jäätmete põletamine ja ladestamine oluliselt odavam kui nende ringlusse võtmine, mistõttu plaanime tõsta põletus- ja ladestustasu, et ringlussevõtt oleks majanduslikult kõige soodsam jäätmekäitlusviis.

Ringlussevõtu võimekuste arendamisse suunab riik lähiaastatel ka mitukümmend miljonit eurot.

Kas määrdunud ja segamini pakendijäätmeid üldse saab ringlusse võtta?

Kodudes tekkivatest jäätmetest moodustavad pakendid ligikaudu kolmandiku. See on suur osa kogu jäätmetest, et seda lihtsalt raisku lasta. Pakendite määrduvuse ja segunemise osas levib palju müüte, mida jäätmekäitlejad on püüdnud kummutada, ent need on visad kaduma. Kehtib reegel, et kui tops, purk või muu pakend on tühi, ongi see puhas. Inimesed ei pea muretsema, kui puhas on puhas, sest enne taaskasutusse võtmist materjal purustatakse ja pestakse keemiliselt nagunii. See ei takista nende jäätmete ringlussevõttu. On väga oluline, et kõik pakendijäätmed eraldatakse kodudes ülejäänud prügist, sest ainult nii on lootus materjalil uuesti ringlusse saada. Peamine põhjus, mis pakendijäätmete ringlussevõttu takistab, on hoopis pakendimaterjal – kui see on tehtud komposiitmaterjalist, siis leiabki see paraku tee põletusahju. Samuti on oluline, et pakendid oleksid sellised, et kogu seal oleva toote saaks korralikult lõpuni tarbida ning toote ümber olevast pakendist on see võimalik saada reaalselt ka kätte. Seetõttu on kodudest tulevate pakendijäätmete tühjendatavus ja ringlusse võetavus eelkõige tootjate teha.

 Kas jäätmereform tõstab toidu ja toodete hinda?

Jäätmereformis pakutud pakendimaksu kehtestamine tähendab (toidu)tootjate kulu suurenemist eelkõige seetõttu, et praegu on Eesti maksumaksjad tasunud läbi riigieelarve Euroopa Liidule nö plastimaksu. Praegu maksavad inimesed (toidu)pakendite eest kolm korda: toodete ostuhetkel, jäätmeveoga ning maksumaksjatena Euroopa Liidule nn plastimaksu tasudes. Viimane neist on tasu nende plastpakendite eest, mis on jäänud ringlusse võtmata just seetõttu, et need on valmistatud materjalist, mida ei saa uueks materjaliks ümber töödelda. Selliste pakendite hind oli 2022.a aastal 24 miljonit eurot, mis tuleb maksumaksjate taskust. Seda ei maksa kinni ettevõtted, kuigi just nemad otsustavad, millistes pakendites oma tooteid poes müüvad. Jäätmereformi järel kaob see ebaõiglus ning ettevõtted katavad pakendite maksustamise muudatustega selle kulu ise. Sellega rakendub ausamalt ka “saastaja maksab” printsiip.

Võib eeldada, et tootjad, kes ei plaani oma pakendeid paremaks muuta, peavad selle lisanduva kulu panema toote hinna sisse ning siis maksab ikka tarbija selle kinni. Kuid pakendimaksu tegelik eesmärk ongi, et tootja teeks valiku keskkonnasõbralikuma pakendi kasuks. Nii saavad ringlusse võetava pakendiga tooted turul konkurentsieelise ja tarbijal tekib poes võimalus teha keskkonnasõbralikum valik ning hiljem kaob dilemma prügikasti juures.

Eesti toidutööstuses on juba praegu selliseid suuri ettevõtteid, kes liiguvad riiklikest või üleeuroopalistest rohe-eesmärkidest kiiremas tempos. Poelettidel on juba olemas tooteid, mille pakendid on 100% ringlusse võetavad, kuid neid ei ole kaugeltki piisavalt.

Kas pakendimaksu rakendatakse ka mujal Euroopas?

Ehkki praegu ei rakendata pakendimaksu veel kõikjal Euroopas, on see siiski mõnes riigis juba jõustunud ning paljud seda ka kavandavad. Näiteks kehtib Hispaanias maks 0,45 eurot töötlemata pakendi kilogrammi kohta. Ka lõunanaabrid liiguvad meiega samas suunas. Läti regionaalarengu- ja keskkonnaministeeriumis on valminud eelnõu, millega kavandatakse järgmise aasta 1. juulist plastpakendid maksustada. Tasuda tuleb nii selliste plastpakendite eest, mis on küll ringlusse võetavad, kuid mida tegelikkuses ringlusse ei võetud, kui ka nende pakendite eest, mida ei saagi materjali omaduste tõttu ringlusse võtta.

Kuidas panustab riik jäätmemajanduse innovatsiooni?

Riik plaanib jäätmemajandusse teha järgnevatel aastatel ligikaudu 60 miljoni eurose rahasüsti, mille eest saab tõhustada kogumissüsteemi ja luua sortimis- ja käitlusvõimsusi Eestis.

Jäätmereformi edukaks läbiviimiseks on oluline aru saada, et need kõik need muudatused säästavad loodust ja lõppkokkuvõttes kindlasti ka raha. Me ei saa samamoodi enam saastamisega jätkata, sest see on kahjulik ka meie majandusele. Arusaadavalt on ümberkorraldused mõnevõrra ebamugavad, kuid koostöös leiame kõigile osapooltele sobivad lahendused.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta