Tänapäeval on keeruline mitte puutuda igapäevaselt kokku jäätmetega. Ole sa püüdlik ökoinimene või osturallide sõltlane, prügi tekib igal juhul.
- Jäätmed
- Koostas ja pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee
- 11. märts 2014
- https://pixabay.com/photos/piggy-bank-money-savings-financial-970340/
Jäätmekäitluse põhitõde ütleb, et elukeskkonna inimväärsena hoidmiseks ja loodusressursside säästmiseks, tuleb jäätmete tekkimist nii palju kui võimalik vältida ning tekkinud jäätmed keskkonnahoidlikult koguda ja käidelda.
Jäätmete käitlemisel lähtutakse jäätmekäitluse hierarhiast ehk põhimõttest viia jäätmekäitluse mõju keskkonnale võimalikult väikseks. Eelistada tuleb hierarhias kõrgemal olevaid lahendusi. Parimaks loetakse jäätmetekke vältimist, hierarhiatasemelt madalamal on taaskasutamine. Jäätmete taaskasutusmoodused on korduskasutus, materjalina ringlussevõtt ja energia tootmine. Prügilasse viimist loetakse hierarhias viimaseks lahenduseks.
JOONIS: Jäätmekäitlushierarhia näeb ette keskkonnahoidlikuma jäätmekäitlusviisi eelistamist. Prügilasse ladestamine on kõige ebasoovitavam lahendus.
Kas 360kg on palju või vähe?
Eesti Keskkonnaagentuuri hinnangul tekkis aastatel 2007–2011 üle 85% jäätmetest tööstuses, sealjuures 79% kogu jäätmetekkest moodustasid põlevkivitööstuse ja -energeetikaga seonduvad jäätmed. Suur osa tööstusjäätmetest tekib veel puidutööstuses ja tsemenditootmises — need suunatakse enamasti taaskasutusse. Põlevkivitööstus vastutab ka 95% ohtlike jäätmete eest.
Mahukas jäätmeteke põlevkivi energeetilisel kasutamisel on paraku vältimatu mineraalse osa suure sisalduse (üle 50%) tõttu põlevkivis. Siiski pakub võimalusi jäätmetekke suhteliseks vähendamiseks toodanguühiku kohta tootmistehnoloogia täiustumine ja ressursikasutuse tõhustamine. Põlevkivienergeetikas seostub see vanade katelde väljavahetamisega uut tüüpi keevkihttehnoloogial põhinevatega.
Need jäätmed, millega meist igaüks kokku puutub ehk olmejäätmed, moodustavad kogu riigi jäätmetekkest vaid 3%. Eestimaalastena tekitame keskmiselt 360 kilogrammi olmejäätmeid inimese kohta aastas, mis eraldi võetuna polegi nii vähe. Kui 360 kilogrammi kaaluna hoomamatu tundub, siis manage silme ette umbes 700 pooleliitrist veepudelit või neli 90-kilost meest. Umbes sama palju kaalub ka talu karjamaal rohtu näriv mullikas.
Ohtlike olmejäätmete teke on Keskkonnaülevaade 2013 andmetel viimasel viiel aastal veidi suurenenud, see moodustas aastatel 2002–2006 keskmiselt 0,2% ja 2007.–2011. aastal 0,7% olmejäätmete kogutekkest.
Kineskoopide purustatud klaas. |
Kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete ja elektroonikaromude kogumisvõrgustiku väljaarendamine on palju edendanud ohtlike olmejäätmete kogumist elanikelt ning see kajastub ka olmejäätmete andmestikus.
Varasematel aastatel sattusid paljud ohtlikud jäätmed segaolmejäätmete hulka, mistõttu ei tulene olmejäätmete ohtlikkuse kasv mitte reaalsest ohtlike jäätmete osakaalu suurenemisest, vaid pigem jäätmekäitluse pädevamaks muutumisest ja jäätmeandmete kvaliteedi paranemisest.
Jäätmete taaskasutus on Eestis suurenenud — enne 2005. aastat taaskasutati keskmiselt 20% tekkinud jäätmetest, järgneval viiel aastal aga ca 33%. Aastal 2011 toimus märgatav hüpe, taaskasutus kasvas 55 protsendini. See tulenes peamiselt põlevkivi aheraine taaskasutuse suurenemisest ja selle tingis mitme asjaolu kokkulangemine — Kohtla-Järve poolkoksimäed ja õlitootmisjääkide pigijärved suleti aherainekillustikuga, alustati suurte tee-ehitusobjektidega (Aruvalla-Kose, Haljala liiklus sõlm, Luige liiklussõlm jt), kus aherainet kasutatakse muldkeha täitematerjalina ning algasid Mäetaguse valda aherainest rajatava puhke- ja vabaajakeskuse ehitustööd. 2013. aastal alustas tööd AS Eesti Energia Iru jäätmeplokk, kus põletati energia tootmiseks ära umbes 180 000 tonni prügi.
Taaskasutusse võetud olmejäätmetest moodustavad enamiku bioloogiline ringlussevõtt ja pinnasetöötlus aia- ja haljastujäätmetest. Sorditud jäätmed lähevad reeglina järelsortimisele (vabapaber, pakendid), mille käigus eraldatakse juba täpsemalt erineva koostise ja kvaliteediga materjalid. Liigitikogutud biojäätmed antakse üle kompostimiseks. Alles tekkivaks alternatiiviks on biojäätmete käitlemisel ka biogaasi tootmine, ehk kääritamine.
Ringlussevõtuga tegelevaid ettevõtteid on Eestis mitmeid, näiteks vanapaberi kasutus Räpina paberitehases, ajalehepaberist Werro Wool tselluvilla tootmine, plastijäätmete ringlussevõtt AS Rexest Grupp, klaasijäätmete ringlussevõtt Järvakandi klaasitehases jne. Üsna oluline osas ringlussevõtust toimub siiski väljaspool Eestit, sh ka väljaspool Euroopa Liitu.
Kui aastal 1992 oli Eestis kokku 225 prügimäge, siis tänaseks on alles jäänud vaid viis suurt euronõuetele vastavat prügilat: Väätsal, Jõelähtmel, Uikalas, Tormas ja Paikusel.
Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiivi 2008/98/EÜ järgi tuleb 2020. aastaks olmejäätmetes sisalduvast klaasist, paberist, metallist ja plastist korduskasutuseks ette valmistada või võtta materjalina ringlusesse 50%.
Olmejäätmete probleemiks on nende suur maht
2010. aasta detsembris avaldas Riigikontroll pakendikäitlejaid kritiseeriva auditi „Pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise tulemuslikkus“, mille hinnangul ei ole tekkivate olmejäätmete probleemiks tänapäeval mitte nende kaal, vaid hoopis nende maht. Auditi hinnangul moodustavad kodumajapidamise pakendijäätmed 34% segaolmejäätmete massist ja kuni 60% mahust. See tähendab, et üle poole prügikastist on täidetud äravisatud pakenditega.
Pakendite ruumikulu saab vähendada nende üksteise sisse paigutamise abil. |
Mida rohkem on prügis pakendeid, seda rohkem võtab prügi ruumi: seda tihedamini peab prügiauto meie prügikasti tühjendama ja seda rohkem me jäätmekäitlusele kulutame.
Eelpool nimetatud auditist selgub ka, et pool Eesti elanikest ei tea, et nad saavad pakendeid tasuta ära anda. Kuigi suur osa elanikest väidab end olevat kursis, kuidas peaks toimuma pakendite liigiti kogumine ning kuhu võib pakendijäätmeid visata, sordivad olmeprügi hulgast pakendijäätmeid välja siiski vähesed. Seeläbi maksavad inimesed pakendi eest esmakordselt seda poest ostes ning uuesti siis, kui jäätmevedaja tühjendab olmejäätmete prügikasti.
Majanduse elavnedes ja tarbimise kasvades tekib ka rohkem pakendijäätmeid. Eestis tekkis 2011. aastal pakendijäätmeid ca 140 kg inimese kohta, mis on Euroopa Liidu keskmisest (157 kg inimese kohta) mõnevõrra vähem.
Viimastel aastatel on pakendijäätmete hulgas suurenenud plastpakendi osakaal. See näitab, et üha enam eelistatakse pakendamisel plastmaterjale, mis võib tarbija mugavuse rahuldamise kõrval viidata ka kaupade ülepakendamisele. Liigiti tekib kõige enam plast- ning paber- ja kartongpakendijäätmeid, järgnevad klaas-, metall- ja puitpakendijäätmed. Pakendimaterjalidest taaskasutatakse enim paber- ja kartongpakendeid.
Olmejäätmete 100-protsendiline ringlusessevõtt jääb esialgu unistuseks
Jäätmete sortimine tekitab inimestes tihtilugu vastakaid tundeid. Küsitakse, kas sortida on üldse mõtet olukorras, kus jäätmeid toasooja saamiseks prügipõletustehastes põletatakse? Kas vastab tõele, et prügiautos kallatakse nagunii kogu sorditud prügi ühte kohta kokku? Teisalt näevad paljud taaskasutust ainsa õige jäätmekäitluse viisina, pidades valeks nii prügi põletamist kui ka selle ladestamist.
„Loomulikult tuleks prügi sortida! Jäätmete algsel tekkekohal sortimine on eelduseks jäätmete ringlussevõtule. Ringlussevõtt aitab vältida uute looduslike materjalide tootmist või kaevandamist ja töötlemist. Muuhulgas vajab ringlussevõtt märgatavalt vähem energiat, kui samade materjalide tootmine algsest looduslikust toorainest,“ selgitas Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.
„Liigiti kogutud jäätmete „kokku kallamine“ on jäätmeseaduse ja ka kohaliku omavalitsuse jäätme-eeskirjade rikkumine. Kui midagi sellist toimub, tuleks juhtumist teavitada Keskkonnainspektsiooni ja kohalikku omavalitsust. Mõnikord kogutakse jäätmeid nn mitmesektsioonilise autoga, mille puhul võib jääda ekslik mulje, et jäätmed kallatakse kokku,“ selgitas Eek.
Kogu tekkiva olmeprügi ringlusessevõtt jääb Eestis hetkel veel unistuseks. Esiteks eeldab ringlussevõtt väga head liigitikogumist. Eestis kogutakse praegu liigiti kokku umbes 26-27% olmejäätmetest. Euroopa Liidu parimates maades on see protsent 55-60. Isegi, kui suudaksime liigitikogumist kahekordistada, jääks ikkagi pool kogumata.
Omaette probleem on aga see, et tihtilugu on prügi inimeste poolt lohakalt sorditud, mistõttu jäätmekäitlejal ei jää muud üle, kui neid jäätmeid käsitleda sega-olmejäätmetena.
Sortimata kraam muudetakse toasoojaks ja elektriks
Euroopa Liidus on selgelt jälgitav suundumus, et Põhja- ja Kesk-Euroopas, kus on külmad talved ja kõrgenenud tarve soojaenergiale, investeeritakse praegugi selgelt põletustehastesse. Lõuna-Euroopas, kus soojaenergial on vähem turgu, investeeritakse aga prügikütuse tootmisse. Eestis on nüüd juba olemas mõlemad ja ei saa öelda, et üks oleks teisest parem või halvem lahendus, arvas Peeter Eek.
Kuna olmejäätmete võimalik põletamine jäätmepõletustehastes ei aita kaasa jäätmete ringlussevõtule, on jäätmete põletamine ja jäätmekütuse tootmine aktsepteeritavad lahendused alles pärast ringlussevõtu võimaldamist. Olmejäätmete põletamine tehases ja prügikütuse tootmine selle edasiseks põletamiseks näiteks tsemendiahjudes, on need kaks peamist käitlusviisi, mida jäätmetest energia saamiseks laiemalt rakendatakse.
2013. aastal toimus Eestis oluline muutus sega-olmejäätmete käitluses, kuna tööd alustas AS Eesti Energia Iru jäätmeplokk. Koos varasemate mehhaanilis-bioloogilise töötlemise võimalustega on Eestis sega-olmejäätmete käitlusvõimsusi prügitekkest enam. Sisuliselt on see võimaldanud lõpetada sega-olmejäätmine ladestamise prügilatesse, mis on keskkonna seisukohalt samuti väga oluline. Miinimumini viidud ka biolagunevate jäätmete ladestamine.
Segaolmejäätmeid tekib meil aastas 300 000 tonni, millest Iru elektrijaam suudab energia tootmiseks kasutada umbes 220 000 tonni. 2013. aasta II poolaastal toodeti Irus jäätmetest elektrit 24 000 Eesti pere tarbeks ja toasooja 7000 pere aastaseks vajaduseks.
Kunda tsemenditehase jäätmehoidla 2012. aastal. Foto omanik: Kunda Nordic Tsement. |
Kunda Nordic Tsement aga kasutab tsemendi tootmiseks prügikütust, mis koosneb peamiselt Eestist saadud ja siin peenestatud paberi-, kartongi-, tekstiili-, plastpakendi-, romuauto ja elektriseadmete põlevjäätmetest. 2013. aastal andsid jäätmekütused tehasele ligi 30% klinkripõletuseks vajalikust soojusenergiast, selgitas Bioneerile tsemenditehase keskkonnajuht Kalle Kikas. Koostöötlemisel taaskasutatakse uue toote valmistamiseks ära jäätmetes olev energia ja põlemisel tekkiv jääk asendab osaliselt toorainet. Kogu protsess toimub tsemenditehases nii, et uusi jäätmeid ei tekitata. 2013. aastal taaskasutati klinkripõletusprotsessis üle 70 000 tonni tahkeid ja vedelaid jäätmekütuseid.
Probleemsed tooted vajavad erinevat lähenemist
Keskkonnaülevaade 2013 andmetel on probleemtooted need, mille jäätmed võivad põhjustada ohtu keskkonnale ja tervisele. Probleemtoodete hulka kuuluvad mootorsõidukid ning nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ning nende osad, akud ja patareid ning mootorsõidukite rehvid. Kuni 18. juulini 2010. aastal kuulusid probleemtoodete hulka ka PCB-sid sisaldavad seadmed (nt trafod, kondensaatorid, PCB-de jääke sisaldavad mahutid).
Probleemtoodetele rakendatakse tootjavastutust, mille järgi on tootjal kohustus koguda ja suunata edasisele käitlemisele — taaskasutusse, ringlussevõtuks või kõrvaldamiseks — enda poolt turule toodud probleemtoodetest tekkinud jäätmed. Tootjad ehk jäätmeseaduse kohaselt isikud, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames kavandavad, projekteerivad, valmistavad, töötlevad, müüvad või veavad sisse tooteid, peavad üldjuhul jäätmed vastu võtma tasuta ning kandma ise kõik jäätmekäitlusega seotud kulud.
Foto omanik: Kärt Vaarmari, KÕK. |
Alates 1. jaanuarist 2006 on tootja kohustatud taaskasutama vähemalt 85% aasta jooksul tekkinud romusõidukite keskmisest massist. Korduskasutusse ja ringlusse võetavate komponentide, materjalide ja ainete mass peab olema vähemalt 80% romusõidukite aastasest keskmisest massist. Nimetatud sihtarve võetakse arvesse juhul, kui romusõidukite taaskasutamise ja ringlussevõtu arvutamise jaoks on vähemalt üks kord kolme aasta jooksul tehtud romusõidukite katsepurustamisi.
2010. aastal ei täitunud romusõidukite taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtarvud, sest romusõidukite purustamisel tekkinud kergfraktsioonile (plastid, tekstiil jm mittemetalsed materjalid) ei leitud otstarvet ja see ladestati prügilasse.
Tootjavastutust kohaldatakse elektri- ja elektroonikaseadmetele. Metallina suuremat väärtust omavatel seadmetel on oht sattuda metallijäätmete hulka, mis ei kajastu elektroonikaromudena. Selleks, et seadmed liiguksid komplektsetena jäätmekäitlejatele ja kogumispunktidesse, ei tohi 2010. aastal vastu võetud jäätmeseaduse muudatuse kohaselt ükski jäätmekäitleja võtta vastu ohtlike jäätmete hulka liigituvate elektroonikaseadmete osi või mittekomplektseid seadmeid.
Tootjavastutust rakendatakse kõigile mootorsõidukite ja nende haagiste rehvidele alates 1. jaanuarist 2005. Tootja peab tagama vanarehvide kogumispunktid igas Eesti maakonnas, võttes arvesse rahvastiku tihedust ning seda, et vanarehvide üleandmine oleks kasutajale võimalikult mugav.
Kogutud vanarehvid tuleb taaskasutada, sest nende prügilatesse ladestamine on keelatud, v.a juhul, kui prügilas taaskasutatakse tükeldatud rehve ehitusmaterjalina. Rehvid on küll väga inertsed ja isegi aja jooksul ei lagune ega eralda keskkonda ohtlikke aineid, kuid nende tervelt ladestamise puhul on suurimaks probleemiks võimalikud põlengud, mille käigus satuvad atmosfääri, pinnasesse ja põhjavette mitmesugused ohtlikud ühendid.
Vanarehvide taaskasutamisel tuleb välja sortida rehvid, mida on võimalik korduskasutada või protekteerida. Protekteerimine on majanduslikult kasulik, kuna rehvide taastamine on palju odavam kui uute ostmine. Taastamistehnoloogiat võib pidada ka keskkonnasäästlikuks, sest see pikendab autorehvide eluiga ja vähendab seega jäätmeteket.
Keskmiselt on aastatel 2006–2011 Eestis taaskasutatud 72% kogutud vanarehvidest. Siia hulka ei ole arvestatud Eestist taaskasutamiseks välja viidud vanarehvide koguseid.
Eestist kogutud ja taaskasutatud akude ja patareide koguste suur erinevus on tingitud pliiakude sisseveost. Aastatel 2006–2011 on imporditud ja taaskasutatud ca 84 000 tonni pliiakusid.
PCB-sid sisaldavate seadmete kasutamine on keelatud alates 1. jaanuarist 2011. aastal ja töökorras olevate PCB-sid sisaldavate seadmete valdajad pidid seadmed kasutuselt kõrvaldama või saastest vabastama ning kõrvaldama neis sisalduvad PCB-d hiljemalt 31. detsembril 2010. aastal. 2007. aastal oli arvel 67,2 tonni PCB-d sisaldavaid seadmeid, kogus vähenes alates
2010. aastast ja 2012. aasta lõpuks olid kõik seadmed kõrvaldatud.
Kuidas siis käituma peaks?
Eestis korraldab jäätmete sorteerimist iga kohalik omavalitsus eraldi, kehtestades jäätmehoolduseeskirja, kus on kirjas jäätmete sortimise nõue ja kuidas sorditud jäätmeid mingis piirkonnas üle anda. Selleks, et teada, millised võimalused prügikäitlemiseks sinu kodukohas on, tuleb minna omavalitsuse kodulehele ja uurida lisa.
Bioneer alustas käesoleva artikliga jäätmete teemalist lugude sarja. Avaldame jäätmete teemal artikleid kuni juunikuuni regulaarselt.
Artikli kirjutamisel kasutati Keskkonnaülevaade 2013 andmeid.
Artikkel ilmus osaliselt Müürilehes.
Ohtlike jäätmete osa valmis koostöös Balti Keskkonnafoorumiga. Vaata Bioneeri rubriiki "Ohtlikud ained tarbetoodetes".
Projekti “Mõtle mida tarbid. Vali vähem ohtlikke kemikaale sisaldavaid tooteid” kaasfinantseerib Euroopa Liidu LIFE+ programm. Projekti tegevusi juhib ja koordineerib MTÜ Balti Keskkonnafoorum – www.bef.ee.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta