Meil oli ühel suvehommikul vahva vahejuhtum. Ehitasin eelmine aasta euroalustest väikese ning ajutise terrassi sauna kõrvale katuse alla. No mis ehitaja ma nüüd ikka olen. Aga terrass sai kuidagi valmis ja rohkem polnud vajagi.

Kuulsin siis, et keegi närib seal põranda all ja lammutab minu oma ehituskunsti. Mamma armastas nende palavate ilmadega ikka seal sauna juures varjus istuda. Tema kuulmine on nagu ta on, vana inimene ju. Ega ta saanudki enne aru, kui ma ta sealt terrassilt minema kamandasin ja kättpidi maja seina äärde viisin varju istuma.

Võtsin siis esimese ettejuhtuva puutoika ja surkisin sellega sinna põranda all. Arvasin, et mõni rott või hiir on seal, kes see teine ikka veel võib niimoodi närida. Vastuseks tuli aga väga vaenulik podin. Sain siis kohe aru, et minu šedöövri alla oli kinni jäänud hoopis siil. Tuli teda päästma hakata ja põrand lahti võtta. Hea, et omal ajal ei saanud seda kapitaalsemalt kokku löödud. Isegi Mammal läks minu tegevust vaadates huvitavaks. Ei jäänudki enam kohe tukkuma.

Aga see vaene loom ei olnud mitte ainult kinni jäänud, vaid oli ka koormakatte sees täiesti puntras. Arutasin ta sealt lahti ja kohe tahtis ta järgmise euroaluse alla varjule joosta. Võitlesime, mis me võitlesime, aga mina võitsin seekord. Siil trügis mind peaga nii nahaalselt, et ainult imesta. Mul õnnestus ta nina suunata lõpuks õue poole ja siis tatsas ta rahulolematult minema otse üle õue sõnajala põõsasse. Mul tuli aga pärast seda siili päästmise operatsiooni põrandat uuesti parandama hakata.

See siil oli üks rammus ja suur loom. Polegi nii suurt siili ammu näinud. Ta ei kartnudki mind eriti ja minu juures ta päris kerasse ennast ei tõmmanudki. Ainult trügides kattis nina okastega. Mamma arvas, et kes teab, kus nurga tagant on ta meid juba ammu jälginud ja peabki nüüd omadeks, kuna me pole talle seni veel ohuks olnud. Samuti pole meil ka koeri, keda siilid pelgavad.

Olen ikka vett õue pannud madala karbiga juba kevadest saati, lootes siile joota. Kuum on õues ju ja eks nemad taha ka juua. Toitu ma ei pane neile põhimõtte pärast juba, sest siil pole koduloom. Tema peaks ikka ise suvel oma toidu leidma. Ei tohi neid ju õpetada meist sõltuma. Vesi, see on teine asi. Meil ju alevis veekogu ei ole.

Sel suvel ongi näha kuidagi palju siile. Arvasin ise, et kuna soojal talvel ärkasid paljud siilid talveunest varem ja jäid veebruaris tulnud lumega hätta, on nende arvukus nüüd väiksem. Ju siis loodus ise reguleerib nende arvukust ja nüüd lihtsalt on suurem järelkasv. Niisugune oli siis see järjekordne siililugu ja mõtted seoses sellega.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta