Linnupoisist linnumees ei sündinud ega kasvanud ühe öö või päevaga. Ikka oli vaja mitut aastat selleks. Kõik kodulähedased tiivulised olidki tavalised kodulähedased tiivulised.
- Marek Vahula lood
- 17. juuni 2023
Külm mõisapark oli pea ilma eluta. Vaikne ja ilma inimesteta ja linnupoiss sai seal oma ringi tehtud. Suures pärnas üleval siiski keegi askeldas.
Selleks oli roheka kuuega roherähn, kellel enda uudistaja jaoks aega ega silmapilkugi kinkida ei olnud. Omaette ta seal üleval kohmitses ja vast leidis midagi noka vahele. Ometi sai sellest suursündmus minu tollases elus. Talvise päeva kirjapanek läkski kodus hõlpsamini kui muidu.
Linnumääraja, mis haruldase pargikülalise nime välja andis, pandi riiulisse tagasi ja sealt võis ka lugeda, et roherähn ikka paksude metsade asukas on.
Ometi oli ta pargisüdames ja ei kuskil mujal ja oli esimene linnuharuldus üldse, kellega sinasõprust tegin.
Kümne talvega olin ära õppinud kõik kodukandi linnud. Üheteistkümnes tõi esimese linnuharulduse minu ellu ja ise arvan, et just seal karges päevas üks kõva linnumees ilma sündiski.
Rähn jäi minust sinna ülesse askeldama ja kui ta inimkeelt mõistaks, siis oleks ta olnud suure sündmuse tunnistaja. Nüüd kaua aega hiljem tunnistan ise üles, et linnumehe sünnipäevaks see talvepäev oli ja et ma ise ehk üksinda enamasti oma suurtegude tunnistaja olen.
Neeruti, 1981.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
