27. mail kell 17 esinevad Tallinna Vanalinna Muusikamajas pärimusmuusikud Krista Citra Joonas ja Jaak Johanson. Neile on toeks jutuvestja Joonas Koff.

Alljärgnevalt saate lugeda lühikest usutlust Jaak Johansoniga. 

Ütle palun üks laul oma loomingust, mis eriliselt heliseb ja kõnetab Sind ka tänasel päeval?

„Pudenev lumi“, koolilõpu kuumal suvel 1978, Saarnaki laidus. Praegu nii ei oskakski.

Mida on vaja, et Tallinna folgielu oleks elav ja mitmekesine? Selline unistuste folgielu?

Vastan “Rajacate” laulu (Toivo Tasa) sõnadega: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka…“

Milline oli Su kontserdikorraldaja aeg? Kus, mida ja miks korraldasid? Räägi palun sellest ajast mõni põnev lugu või eluolukirjeldus!

Vara veel ära rääkida neid pöörasusigi.

Pildistas Jaan Tootsen.
Pildistas Jaan Tootsen.

Mis on olnud põnevaimad ja Sinu jaoks paeluvaimad ettevõtmised, milles oled olnud osaline? Mis Sind üldse elus kõige rohkem inspireerib liikuma ja tegema?

See ka veel saladus puha.

Nimeta oma muusikuelu kõige nauditavam ja mõnusam kontserdielamus, mis seetõttu eriliselt meelde jäänud? 

Kui tuleb nagu üks selline vaikne, pea märkamatu tuul, teinekord isegi siseruumis, selliseid ülesastumisi on olnud vast nii 3-4 elus.

Meenuta mõnd veidramat ülesastumist!

Indrek Sei ning vendade Antsu ja Mardiga, 1999, Türi ujulas Mart Laari toetuseks. Õues -23 kraadi, inimesed kasukates ja mütsides basseini kõrval, teine osa ujukatega basseinis. Vesi sillerdab, pritsib ja pladiseb Mart Laar sai teist korda peaministriks.

Kus veel üles oled astunud peale kontsertide? Tean, et viimase kümne aasta jooksul panustad ka liikumistesse Eesti Metsa Abiks ja „Teeme ära!“ ning Sa ei tundu just väga pooldavat Rail Balticu teket Eestis? 

Kui aga palutakse ja südametunnistus ei tõrgu – ikka vaja rääkida, laulda või muul viisil tähelepanu läita ja hoida. See on ju päris-peiari roll ka.

Pildistas Ivo Eggi
Pildistas Ivo Eggi

Kuidas Su muusikutee algas ja kuidas kulges see näitlejaelust aina rohkem muusiku poole? Või kas ikka kulges?

No ei tea ju veel.

Miks oled otsustanud mitte olla Eesti Autorite Ühingu liige?

Autor ju surnud teatavasti (R. Barthes). Aga tahaks ju niiiväga elus olla. Ma lihtsalt mõtlen väga pikalt, et kuda see siis…

 

Jaak Johanson: eestlastel on võimalik pika vinnaga pärimuse kaudu vaadata enda meeleruumi põlislaande

Mis teeb Sind tänapäeva elu vaadates kurvaks? Milliseid maailma-hoobasid sooviksid teises suunas liikuma panna?

Nüüd sooviks veel ühte suve, mis oleks ikka suvi. Selle talve Viiruse-bränd tahtis hinge seest välja võtta – võimas ja visa ja tegi ikka kurvaks küll.

Milline on Su unistuste maailm?

Täna hommikul Soo ja Vana-Kalamaja nurgal täiesti oli, üheteist paiku, pimestav-soe lähitähevalgus, kohv koorega, ilma suhkruta, õrn tuul, kastan kohe plahvatab.

Mida tähendab Sulle Eesti, meie riik, rahvas ja muusika?

Eks Ta tähendab ilmselgelt kodu, nii see meile hoida antud on.

Mis on Sinu jaoks regilaul?

Vähestel kaasaegsetel rahvastel on võimalus vaadata nii pika vinnaga pärimuse kaudu enda meeleruumi põlislaande. Lauldes on nimetu süütunne, et ei oska võtit leida, kuigi tead südames, et lukku ju polegi, ent sissepääs oleks justkui koos mäeküljega kättesaamatusse, mere kohale kerkinud.

Pildistas Jaan Tootsen
Pildistas Jaan Tootsen

Mida tähendavad Sinu jaoks sõbrad? 

Võimalust kontrollida, kas juba niiöelda “rong sõidab” või jooksevad lihtsalt inimesed aknast mööda.

Mõeldes nooremale põlvkonnale – räägi „Lahtilükkamise“ loost! Kuidas see sündis?

1987. aasta augustis, Pirgu mõisas nähtud unenägu sai sealsamas hommikul lauluks kirjutatud. Merle Karusoo eestvõtmisel tegutsesime seal trupina, kes kogus elulugusid, laule, päevikuid, kirjavahetusi ning pani neist kokku kavasid ja etendusi, eesmärgiga äratada rahva kogukondlik mälu.

Mida on Sinu jaoks tähendanud musitseerimine koos oma vendade ja õega? 

Kui laul on üks inimese päriskeeli, siis on ju loomulik, et õpid rääkima vendade-õdede seltsis.

Mida soovid öelda inimestele, kes kirjutavad oma lugusid, laule ja luuletusi sahtlisse? 

Jaga lähedastega, sõpradega, kui pole võimalik, siis tuulega, merega, puudega, aga häälega, päriselt, mitte mõttes ainult võib tulla vastus võib leida julguse.

Kuhu on viinud Su reisid? Milliste toredate artistidega oled koos musitseerinud nii meil kui mujal?

Praegu, kevadel ei saa, ei tahagi väga tagasi vaadata.

Kuidas viis tee Sind kokku Krista Citraga ja mis on temaga koos musitseerimine andnud? 

Nägin teda aastal 1996 mängimas Õpetajate Maja tollases Muusika-baaris koosseisuga „Too Saxi“. Rabav elusus. Kui ta juba õppis Šveitsis ja Indias, kohtusime ootamatult uuesti. Ma kuulasin keskkooli ja lavakooli ajal palju India klassikalist muusikat, eriti bansuri-virtuoosi Hariprasad Chaurasia Moskva kontsertide salvestusi. Selgus, et Citra on saanud tema õpilaseks. Kuidas sellised asjad juhtuvad? Saladus? 2014. aasta kevadel mängisime kõik koos Estonia kontserdisaalis. See ei kõla usutavalt mulle endalegi.

Miks Sa elad Tallinnas, Kalamajas ja pole näiteks põgenenud kusagile Lõuna-Eesti kuplite vahele või välismaale?

Põgeneda pole ju kuhugi. Nii on.

Kes on Sinu vend Jaak? Milline on Su kõige meeldejäävam esinemiskogemus koos temaga?


Ants Johanson: "Mängida õe-venna-muusikuga on... omamoodi. Üks asi on kokkulepitud ja harjutatud kava, st. ülesastumine Johansonidena – seal on kogu värk aimatav ja enamasti selge. "Köögisessioonidega", kuhu mina küll teisest linnast harva satun, samuti. Aga kui minna lavale ja mingis muus koosseisus, siis võib kõiksugu ootamatusi tulla – nii keskendunud teiste kuulamist kui üksinda "minema tormamist". Mis aga alati kitsastest kohtadest üle ja asja rahulikumalt võtta aitab, on teadmine, et olgu mis on – teineteisest me siin elus niikuinii ei pääse ja et juba üle poole sajandi on koos häälitsetud (ansamblis mängitud vaid kümme aastat vähem), siis ilmselt tajume teineteist poolelt hingetõmbelt ja reageerime sageli intuitiivselt ning kokku teeme ikkagi päris kena pala.
Üks meeldejäävam esinemine Jaaguga oligi, kui 10-aastastena esinesime ansamblina „Šongrid“ lapsevanema 40. juubelisünnipäeval – laul, tordikarp ja papist klarnet. Võeti mäletamistmööda hästi vastu ja linti kah (võib-olla sellepärast ongi meeles)."

Kes on Jaak? 

 
Kärt Johanson (õde): "Jaak on aegade algusest olnud mu taga ja ees. Ta on alati olemas, ka siis, kui me vahel kaua aega ei näe. Ta on mind mõjutanud kõiges, väljaarvatud üks asi: Jaak sööb putru tassist, eriti tatraputru, sest talle ei meeldi tatart mööda taldrikut taga ajada. Mina nii ei tee. :)"
 

 

Palun jutusta üks lugu, mis Sul Jaaguga seoses meelde tuleb..

 
Meelika Hainsoo: "Jaaguga seoses on meeles palju hetki ja lugusid, enamik neist Vanalinna Muusikamaja ja vana hea Kloostri Aida aegadest. Aga enne veel, kui meist said peaaegu et kolleegid, oli tema juba tuntud laulik, sellal kui mina alles tegin esimesi arglikke samme rahvalaulu radadel. Mäletan, kui üritasin esimese kursuse tudengina Vormsi kirikus koraale salvestada. Muudkui laulsin püüdlikult, aga Jaak ja Mart ei jäänud ega jäänud rahule. Öö oli juba käes, helimees hakkas väsima... Ja mina ei saanud ikka veel aru, mis ma valesti teen... Lõpuks ütles Jaak midagi sellist: “Sa pead pilte laulma, mitte sõnu!” Pauhh... see oli midagi täiesti uut. Hakkasin siis laulma selliseid sõnu nagu igavik, jumal, elu, surm... muudkui püüdsin pilte luua, iga sõna järele tegin pausi, et pilt jõuaks tekkida. Lõpuks valasin ahastuses kiriku taga aias tähistaeva all pisaraid. Ja ei osanud laulda enam ühtegi sõna... See üksjagu keeruline hetk kujunes väga märgiliseks minu hilisemates laulmistes, minu suhtumises laulmisesse. Tuhat tänu, Jaak, nende valgustavate sõnade eest!"

Meelika Hainsoo ja Jaak Johanson Illegaardis. Foto: Vahur Puik.
Meelika Hainsoo ja Jaak Johanson Illegaardis. Foto: Vahur Puik.