Kõige rohkem otseseid jäätmeid ei teki sugugi sel momendil, kui me asjad ära viskame, kuigi sageli kiputakse just nii arvama. Suurim osa jäätmetest on tekkinud juba enne asjade kasutuselevõttu – nende tootmisprotsessis ja jaotuses. Kui tahame jäätmetest vabaneda, peame suunama kriitilise pilgu tervele toote olelustsüklile.

Asjade hingeelust arusaamiseks tuleb mõista mitmeid tegureid – kust tulevad toormaterjalid, kuidas neid ammutatakse, kuidas asju disainitakse ja toodetakse, kuidas nad tarneahelas tootjalt tarbijani jõuavad, kuidas neid kasutatakse ning mis juhtub asjadega pärast nende kasutusea lõppu.

Ülevaade kogu olelustsüklist kinnitab meile, et asjadel on varjatud külg – pikk energiast, veest ja materjalidest „saba“, millest enamikku ei näe me kunagi (paljuski seetõttu, et suur osa sellest lohiseb välismaal). Mida rohkem jäätmeid tootjad tarneahela jooksul tekitavad ja mida rohkem asju me ilma taaskasutusse suunamata ära viskame, seda tumedam on ka toodete varjukülg.

Jäätmepoliitikas on kuni viimase ajani pööratud tähelepanu peamiselt toote olelustsükli lõpule ehk taaskasutuse suurendamisele. Kuigi ka see on vajalik, pole see kaugeltki piisav. Ülejäänud osa toote olelustsüklist on poliitprotsessis varju jäänud ja seetõttu pole ettevõtetel piisavalt motivaatoreid, et oma tooted ja tootmisprotsessid tervet tsüklit arvestades ümber kujundada.

Tegelikult peaks rohkem tähelepanu pöörama hoopis toodete disainile – Euroopa Liidus tunnustatud statistika kohaselt pannakse üle 80% keskkonnamõjudest paika juba toodet kavandades. „Roheline“ disain ei puuduta aga ainult toodet ennast, vaid kogu tootmise ja tarbimise protsessi. Näitena võib tuua komposteeritava pakendi, mis laguneb eesmärgipäraselt ainult siis, kui ta jõuab selleks ettenähtud toimivasse kompostrisse või anaeroobsesse prügilasse. See aga sõltub nii edasimüüjate, tarbijate, kohalike omavalitsuste ja prügifirmade tegevusest. Pakendi tootjal endal on väga vähe võimu seda „allavooluahelat“ mõjutada.

Mida tähendaks jäätmeid välistav disain praktikas? See tähendaks radikaalselt efektiivsemat tootmisprotsessi, mis nulliks suure osa jäätmetekkest juba eos. Samuti tähendaks see taaskasutusele ja ümbertöötlemisele orienteeritud disaini. Ühest küljest tooks see kaasa toodete eluea olulise pikenemise, teisest küljest saaks tooteid aga kerge vaevaga tagasi kutsuda ja veelgi efektiivsemaks teha. Paljusid asju, mida me kasutame, võiks tegelikult praegusest oluliselt suuremas mahus ümber töödelda ja aineringluses hoida.

Kuid miks seda siis veel ei tehta? Üks põhjus on see, et me pole seda nõudnud. Tarbijad väljendavad küll huvi „roheliste“ toodete vastu, kuid nende ostukäitumises see sageli ei avaldu. Samuti on tarbijal küllaltki keeruline aru saada, millised on tegelikult „rohelised“ tooted. Ka valitsus pole just ülemäära aktiivne olnud – paika on pandud küll prügisorteerimis- ja taaskasutusnormid, kuid arengukavades sätestatud laiemad eesmärgid on senini peamiselt paberile jäänud. Eesti jäätmetasud on Euroopas ühed madalamad ja see ei motiveeri jäätmete tekitamist vähendama.

Kõige rohkem mõeldakse tootmise, jaotamise ja jäätmetekke peale ilmselt käputäies progressiivsetes ettevõtetes, kus tajutakse lisaks tarbijate soovidele ka ettevõtte tegevuse(tuse) pikaajalisi mõjusid. Kui nende eesminejate ambitsioonid ja perspektiivid leiaks toetust ka poliitikast, võiks nii mõndagi korda saata. Ilma selgete riigipoolsete signaalideta on aga muutused üksiku ettevõtte jaoks kallid ja riskantsed, kuna võivad anda konkurentidele, kellel vastav kuluartikkel puudub, konkurentsieelise.



Artiklis on kasutatud materjale portaalist www.green-alliance.org.uk.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta