Bioneerile andis seekord intervjuu raadio KUKU "Keskkonnatelgi" saatejuht Kadri Valner.

KATRIN: Kuidas sinust sai raadioajakirjanik?

KADRI: Ma olen hariduselt õpetaja, aga koolis töötanud vaid mõned aastad. Enamiku ajast olen pidanud ajakirjaniku või toimetaja ametit – kas siis teles, lehes või raadios.  Raadioajakirjanik sai minust lihtsalt – kui tundus, et lehes töötamise aeg muutub ühekülgseks, koputasin Harri Tiido toimetajauksele KUKUs ja ta võttis mind katsetama hommikusaateid. Mulle, õhtusele inimesele, hakkasid hommikud väga meeldima ja nautisin neid saateid. Siis tulid kõrvale teised – „Maatund“, „Peremängud“, lastele mõeldud ja laste tehtud „Jutulind“ ja siis juba koos ELFiga „Roheline värav“. Selle saate juurest läksin lapsepuhkusele ja tagasi tulles sündis juba „Keskkonnatelk“.

KATRIN: Kas "Keskkonnatelgi" tegemine on just see töö, mida sa teha tahad?

KADRI: Mina olengi oma töid valinud meeldimise järgi. Ma olen saanud teha just seda, mis mind vaimustab, sest muidu ei tule tööst ju midagi välja. Nii olen pidanud korraga ka mitut ametit. Selle saate kõrval olin Estonia teatri kommunikatsioonijuht just sellel õnnelikul ajal, kui teater sai 100 aastat vanaks. Siis toimetasin Eesti ühe suurema kultuuriseltsi – Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi (ERRS) meediaasjadega. Need on olnud kiirreageerimise töökohad. Selle kõrval ongi Keskkonnatelk justkui puhkuse töö. Minu kohustuseks on südamelolevatest asjadest ja tehniliselt korrektse kõlaga saates kord nädalas rääkida. Mida paremat võikski tahta? Teen oma tööd kodus, sel kellaajal, mis mulle sobib. Ise monteerin ja võin ka öelda, et mul on oma stuudio – no mis sellest, et koduses riidekapis. Aga seal vähemalt ei kaja. KUKUs käin vaid pühapäeviti, kui saade eetris.

KATRIN: Milliseid reportaaže sulle kõige enam meeldib teha?

KADRI: Mulle meeldib kuulata ja ise vähe rääkida. Hea on kuulata tarku inimesi. Saatejuhina ei pelga ma rumalaid küsimusi küsida, sest ega ma peagi ju kõikidest asjadest kõike teadma.

Meeldib mikrofoniga väljas näiteks raadiomatkadel käia. Aga see on juba nipitamine, kuidas näiteks aerulöögid ja merekohin või iidvana kivi seismise hääl raadios kuulajani jõuab. Väga loodan, et jõuab.

KATRIN: Kuidas on sinu meelest Eestis lood  keskkonnaga? Milline keskkonnaprobleem sind kõige rohkem häirib? Milline kordaminek sulle kõige enam rõõmu valmistab?

KADRI: Nii kaua, kui me lapsed ei tee vahet leevikesel ja varblasel ega männil ja kuusel, on asi hull. Linnalaps ei tee. Ilmselt ongi see üks suuremaid muresid, sest sellest lähtuvad ka paljud teised.

Rõõmu tegi mu oma Kärje suvel öeldud pahameele lause, kui ta metsas kõndides ütles: „Jälle on keegi prahi maha visanud ja me peame Eestimaad puhtaks koristama hakkama“. See tegi heameelt mitte tolle prahi pärast, vaid selle tõttu, et laps märkas ja et ta pidi puhast metsa loomulikuks ning et tema jutus kõlas sõna „meie“. Oli ta ju Võrumaal „Teeme Ära“ üks vabatahtlikest.

KATRIN: Räägi palun mõnest isiklikust rohelisest harjumusest.

KADRI: Olen täiesti tavaline inimene, kes loodab, et ka lastelastelastel on koht, kus elada ja õhk, mida hingata. Siit ka harjumused. Ma keedan vett nii palju, kui teed joon, mitte terve kannu, kasutan ökopesuvahendeid, käin jala ja kõik oma lapsed oleme ka enne aastaseks saamist mähkmete kandmisest võõrutanud, sest mähkmed ju ei lagune. Mööbel on kodus vanaemalt, telekas on kümme aastat vana, uut veel ei plaani osta.

Samuti püüan märgata, et aastaajad vahelduvad.

Samas ega need ei olegi ju rohelised harjumused, vaid terve mõistusega käitumine.

KATRIN: Kuidas on sinu meelest Eestis lood roheliste teemade meediasse jõudmisega? Kas keskkonnateemaline info on piisavalt hästi kättesaadav?

KADRI: Keskkonnainfo on kättesaadav ja adekvaatselt edastatav. Ise käin kordi päevas nii sellel kodulehel siin kui ELFi uudiste kodulehel. Imetlen mõlemaid. Greengate on jõuline ja kiiresti reageeriv päevasündmustele, Sinu koduleht on väga kiirest end vajalikuks teinud ja mõjutab hoiakuid.

Parimaks keskkonnaajakirjanikuks pean Ulvar Käärti Eesti Päevalehest. Ta on terane ja lahtiste silmadega.

KATRIN: Räägi palun saatest "Keskkonnatelk". Millisena sa näed saate tulevikku?

KADRI: Saate stiili paneb paika eetriaeg. Pühapäeva hommikul kell 10 ei saa ma keskenduda probleemidele, mida ma siis, kui „Roheline värav“ keset tööpäeva eetris oli, vabalt tegin. 

Ma eeldan, et mu kuulaja joob hommikuteed ja tunneb end mõnusalt.

Seetõttu ongi saate ülesanne leebelt märku anda, et märka seda, mis on su ümber.

Eeldan, et kuulaja on minu moodi, kel pole süvateadmisi, aga on uudishimu ja hoiak, et meist ikka sõltub ka siin maailmas üht-teist.

Ma olen õnnelik, et sel aastal on saates heade tegijatega püsirubriigid, mis on eetris kord kuus. Kuu algab Veljo Runneli „Kõrv loodusesse lõiguga, sealt edasi tuleb järgmisel nädalal Bioneeri „Harjutusi roheliseks eluks“, kolmandal nädalal räägib folklorist Marju Kõivupuu, sellest, milline võiks olla „Paigavaimu kutse“. Kuu lõppeb kommentaariga Eesti Päevalehe ajakirjanikult Ulvar Käärtilt. Need on head ja vajalikud lisandid saatesse.

Mida uus aasta toob? Ei tea - seni oleme pea kaks kuud pusinud õndsas usus, et lubatud raha KIKilt kohale jõuab. Aga tean, et see on vaid paari allkirja kaugusel.

KATRIN: Sa oled alati hästi rõõmsameelne. Millest sa oma rõõmu ammutad? Kas sul on mõni oma hea tuju nipp?

KADRI: Ma olen rõõmus koos rõõmsate inimestega, muud tarkust ega nippi siin pole.

KATRIN: Kas sa tegeled veel millegi põnevaga?

KADRI: Nagu eelpool vastasin, ei saa ma korraga üht asja teha. Minu suurimad rõõmud ja mured on loomulikult seotud lastega. Vanim, 19-aastane Mart, ei ela küll enam kodus ja hetkel on ta veel (!) sellel arvamusel, et on targim. Aga see ilmselt hakkab juba üle minema. 18-aastane Uku lõpetab kevadel kooli. 5-aastaselt Kärjelt püüan praegu õppida haldjate keelt. Tema käib puudega juttu ajamas ja püüab mõistatada, miks nende seest merekohinat kostab.

Aegajalt teen meediakoolitusi, seda ennekõike kultuuritöötajatele. Püüan neile selgeks teha, et ka ajakirjanik on ka inimene, keda ei pea kartma.

Ka mu vabatahtliku tööst suurem osa kulub meediaasjadele – kevadel õppisin palju „Teeme Ära“ meediatiimis, järgmisel suvel aitan vedada Saksamaal toimuva ESTO meediaasju. Muu hulgas on sarnane roll ka Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuses.

Viimase aja suurim töö on olnud Eesti tantsupidude ajaloo uurimine. Tegime seda väikese ja vaimustava meeskonnaga kolm aastat. Eelmisel nädalal sai suurem osa raamatust valmis ja nüüd on käsikiri kirjastuses. Maikuus peakski ilmuma  teos „75 aastat Eesti tantsupidusid“. See on asi, millest võiksin tundide kaupa rääkida.

Järgmine kevad lähebki tihedaks, sest kui veab, lõpetan Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise erialal magistratuuri. Praegu alustan just magistritöö tegemist, mis on tantsuõpetajate pühendumisest ja motivatsioonidest.

Veel – inimene peab ju puhkama ka. Olen aastaid tantsinud rahvatantsuansamblis Sõprus. Nüüd viis aastat enam mitte. Sügisel nuiasin oma head meest Sulevit ja nüüd käime koos algajate tantsurühmas. Äkki saame suvel tantsupeole ka… Ja pärast tantsupidu läheme Sõprusega kohe Serbiasse festivalile, aga selle reisi korraldamine on veel ees.

Võib tunduda, et seda on palju, aga tegelikul toimetan vaid kahe asjaga – meedia ja rahvatants. Ja seda kokku ei olegi nii mõõtmatult liiast.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta