Mere ääres elades ja temaga pidevalt kokku puutudes märkame aga, et midagi on tõsiselt korrast ära. Rannajoonel jalutades ja ujumas käies on näha rohkem haisvaid adruvalle kui kunagi varem. Ja mitte ainult adruvalle, vaid ka lahmakaid mudahunnikuid, mis ääristavad veepiiri kui hiigelsuured lehmakoogid. Need lehkavad tugevasti ja nende vahel loksutavad lained surnud ogalikke ning lestapojukesi.

Kaldavees on küllusliku kasvulava leidnud mitut liiki vetikad, mis tunduvad sel aastal olevat eriti lopsakad. Kohati on vetteminek lausa ebameeldiv, sest raske on leida kohta, kus ei peaks läbima kobrutavat-mullitavat vetikamassi.

Rannal vedeleva aakriku osas on inimvalmistatud esemeid (kilekotte, pakendeid, pudeleid) tõesti vast vähem kui varematel aegadel, kuid see-eest leidub hulganisti sibulaid, kapsaid, peete, greipe, apelsine, banaane- nagu tõeline kompostihunnik.

Tundub, et vetevood üritavad neid välja sülitada, kuid kõike ei suuda. Ehk tahab meri meile märku anda, et ta mõõt on täis saamas. Ja selle „toitainete“ külluse keskel vaatavad mereloomad oma kalasilmadega: „Mis toimub!?“.

Nad mõtlevad, et varem oli vesi kuidagi selgem ja nähtavus tundus etem. Nad ei tea miks, kuid vaist ütleb neile, et elu Läänemeres on sama riskantne kui elu miini otsas. Seda sõna otseses mõttes.

Kui me kõik tahame säästa oma lemmikmerd, siis ehk peaks rahvahulkadesse paisatud rohelisele mõtteviisile lisama veel rohkem sinist varjundit.