Kaie Kasemets Eesti Loomakaitse Seltsist rääkis Bioneerile põllumajandusloomade olukorrast.

Jah, ma olen taimetoitlane. 9 aastat on sellest ajast möödas, mil otsustasin lihatooteid mitte süüa. Aga ma mäletan ka seda aega, kui ma sõin liha (sh kala). Läksin poodi, ostsin viinereid ja ei mõelnud sellele, toode koosneb ning mida või keda ma viinerit ostes toetan. Teadmatus on hea vabandus. On ju nii mugav mitte märgata ja mitte teada. Seda eriti siis, kui enda mugavus sellest sõltub. Kuigi võib tunduda, et selle kirjatüki eesmärk on propageerida taimetoitlust, siis nii see ei ole. Selle artikli eesmärgiks on jagada infot põllumajandusloomade olukorra kohta. Jagada infot, et artikli läbilugenu saaks teada sellest, millest tootjad ise rääkima ei kipu ning et tal oleks võimalus vastavalt uutele teadmistele kujundada oma arvamus. Ja selle põhjal otsustada, kas ja mis määral uued teadmised mõjutavad tema elu.  

Enamus inimesi, kellel on kodus kass või koer, ilmselt nõustuvad minuga, et kassidel ja koertel on tunded. Kui jutt läheb aga sigadele või lehmadele, kanadest rääkimata, siis on arvamused erinevad. Olen piisavalt kuulnud inimesi ütlemas, et sead on sünnist saadik vangistuses elanud ning nad on sellega harjunud, sest ei kujuta teistsugust elu ettegi. Paraku on sigade pidamine nii kaugel loomulikust, et ükski elusolend ei suudaks selliste tingimustega harjuda. Kuidas on võimalik harjuda sellega, et ajal, mil instinktid sunnivad emist pesa ehitama, pannakse ta sulgu, kus ta saab vaid pikali heita ja püsti tõusta? Sellises sulus ei ole emisel võimalik isegi ümber pöörata. Lisaks stressile, mida väljendab stereotüüpne käitumine (sundliigutused), tekivad emistel tervisehäired. Milliseks saab vangistuses kujuneda põrsa elu, kui ta juba esimestel elupäevadel puutub kokku valu ja kannatustega – kui ta ilma tuimestuseta kastreeritakse ning tal lõigatakse ära osa sabast? Kas saab harjuda sellega, et uudishimulikel ning mängulustlikel põrsastel ei ole allapanu, milles tuhnida ning nad hakkavad igavusest üksteise sabasid närima?  

Reklaamartiklid sellest, kuidas Eesti suurima lihakombinaadi tooted kannavad kvaliteedimärki, sest tooted on alati valmistatud eestimaisest toorainest, tekitavad minus nördimust. Kas on vahet Eesti või mõne muu maa toorainel ehk sigadel, kui ka Eestis ei hoolita loomade heaolust? Kvaliteetne tootmine tähendab minu jaoks ka „tootmisvahendi” ehk sea heaolu tagamist, mitte kodumaise päritolu rõhutamist.  

Taimetoitlasi on mitmesuguseid – on neid, kes söövad ka piimatooteid ja mune. (Väikse vahepõikena olgu mainitud, et vastupidiselt levinud väärarusaamale ei söö taimetoitlased kala.) Ja on toortaimetoitlasi, kes eetilistel või tervislikel kaalutlustel hoiduvad ka piimast ja munadest. Mina söön mune. Aga mitte puuris peetavate kanade mune, vaid ainult nende kanade mune, kes ei ole pidanud oma elu mööda saatma kitsastes puurides, kus kana kohta on ette nähtud väiksem pind kui A4 paberileht. Kas te kujutaksite ette oma elu traatpuuris, kus teie paljaste jalgade all on traatvõrk, te ei mahu puuris oma käsi sirutama, teie nahk on marraskil, sest olete ruumikitsikuse tõttu tihti vastu traatpuuri seina surutud ning sellele lisaks togivad teid teised samas puuris olevad inimesed? Ja teil on isegi hästi läinud – teil ei ole instinkti pesa ehitada või maapinnalt toitu otsida ehk siblida ja nokkida. Olgu, kui see kujutluspilt on liiga ebareaalne, siis küsin realistlikumalt – kui pikka aega suudaksite elada ühetoalises ilma vannitoata 15 m² suuruses korteris koos abikaasa, 3 lapse, ämma, äia, koera ja kassiga? Mina seda ette ei kujuta ning seetõttu ei toeta ma sellist lindude pidamise viisi ning neid ettevõtteid, kes sellistes tingimustes kanu hoiavad.  

Tuleb tunnistada, et reaalsuses pärineb enamus poelettidele jõudvast sea- ja kanalihast ning munadest tootjatelt, kes pahatihti ei pööra kas teadmatusest või tahtmatusest piisavalt tähelepanu loomade heaolule. Õnneks ei ole aga kõik tootjad loomade suhtes nii hoolimatud, vaid nad on piisavalt targad, et taibata – toodang sõltub loomade heaolust. Nii ongi mõned tootjad paigaldanud sigadele mängimiseks laest alla rippuvad ketid või ostnud lausa mängupallid, et sigadel igav ei hakkaks. Ka vabalt peetavate kanade mune on hakatud turustama – siiani saab poest osta küll vaid kahe tootja vabapidamisel peetavate kanade mune. Mahetoodete ostmine on omamoodi moeasjaks kujunemas. Ei olegi ju oluline, mis teed mööda inimesed mahetoodete ostmiseni jõuavad. Oluline on see, et nad toetavad oma ostuvalikuga loomasõbralikke tootjaid. Nimelt on mahepõllumajanduslikule tootmisele kehtestatud ka rangemad loomade heaolu nõuded ning seega võime eeldada, et mahepõllumajanduses on loomade elu parem. Võrreldes looduslike tingimustega küll vaid natukene parem, aga siiski parem.  

Ma siiralt loodan, et rohkem tootjaid leiavad ressursse ja tahtmist muuta loomade elu paremaks. Ja kui ühiskond jõuab sinnani, et eestlaste lauale jõudev liha on loomasõbralikult üles kasvatatud ja tapetud, siis mine tea, ehk hakkan minagi jälle liha sööma.  
_______________________________________

Eesti Loomakaitse Selts kutsub loomasõbralikke tootjaid endast meile teada andma. Samuti on teretulnud vastuväited loomade pidamistingimuste kohta Eestis. Seltsi liikmed saavad mõlemal juhul tulla tootja juurde ning pidamistingimused üle vaadata. Kui need osutuvad loomasõbralikeks, märgitakse tootja nimi Eesti Loomakaitse Seltsi kodulehel kui loomasõbralik tootja. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta