Bioneer vastab kahekümnele olulisele ja tihti segadust tekitavale kilekotte puudutavale küsimusele.

Millest kilekotte tehakse?

Erinevalt paberkottidest tehakse plastikkotid naftast, mis on taastumatu tooraine. Kilekotte tehakse naftatootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest. Kilekottidele kulub 4% kogu maailma naftast. Suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia, mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid.

Plastikkotid on enamasti valmistatud kas madala või kõrge tihedusega polüetüleenist. Polüetüleeni nimetatakse vastavalt ka polümeeriks nr 4 (LDPE) või polümeeriks number 2 (HDPE).  Polüetüleen on maailma enim kasutatud plastik. Juba 2001.aastal kulus Lääne-Euroopas seda tüüpi plastikut 35kg ühe inimese kohta.

Kui palju kilekotte kasutatakse?

Maailmas võetakse igas minutis kasutusele ca miljon uut kilekotti. Taaskasutusse läheb neist alla 1 protsendi. Aastas raisatakse maailmas keskeltläbi 10 kg plastpakendeid inimese kohta. Eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti, millest korduvkasutatakse vaid murdosa.

Kui kaua plastikkotid lagunevad?

Kõige tavalisemad kilekotid, mida toodetakse naftast, lagunevad 700-1000 aastat. Ebasoodsates tingimustes need ei lagunegi.

Miks kilekottide kehv käitlemine on probleem?

Kilekotid lagunevad väiksemateks tükkideks, eraldades selle aja jooksul mürgiseid ühendeid. Samuti pakkudes surmavat peibutustoitu kaladele, lindudele ja loomadele. Kilekotid on näiteks põhjustanud kanalisatsioonitorude ummistuse Bangladeshis, mille tagajärjel tekkinud uputuses suri tuhandeid inimesi.

Polüetüleenkilet saab uuesti ümber töödelda, kahjuks jõuab ümbertöötlusesse hinnanguliselt 1-3% kogu kilest.

Kui kõiki toodetavaid plastpakendid (kilekotid, plastpudelid jne) ei visataks segaprügisse vaid saadetaks korduvkasutusse, hoiaks me kokku ligi 30% maailma naftakasutusest ning vähendaksime oluliselt kasvuhoonegaaside teket.

Miks kilekottide ümbertöötlemine on probleem?

Kilekottide taaskasutus on drastiliselt kulukam, kui seda on uute tootmine. Taaskasutuseks töödeldud kilekottide omahind on 4000 USD/1tonn. Turul on selle väärtus vaid 32 USD. 1 tonn kilet võrdub 150 000 kilekotiga.

Mis on kiirendatud laguprotsessiga kilekotid?

Üsna sageli märgitakse sõna „biolagunev“ ka kottidele, millele seda lisada ei tohiks. Nimelt segatakse mõnikord taimset päritolu materjali (nt maisitärklist) tavaliste taaskasutatavate kilekottide massi sisse. Sellisel juhul saavutatakse näiline kiire lagunemine. Maisitärklis kõduneb kompostis, aga plastik laguneb imepisikesteks tükikesteks, mis segunevad kompostiga, aga ei lagune bioplastikuga samas tempos. Tekib eemaletõukav plastikumass, mis võib sattuda elusorganismidesse. Ainus viis seda vältida, on kontrollida, kas nn biolagunev kott on ikka 100% taimsetest polümeeridest koosnev.

Miks kiirendatud lagunemisprotsessiga kilekotid on halb valik?

Selliste kilekottide keskkonnasäästlikkuse üle on palju vaieldud, sest kiire lagunemise tulemusena ei muutu kilekott olematuks. See muutub vaid väiksemateks tükkideks, mis on koormaks keskkonnale ja ohuks loomadele ja lindudele. Toiduahela kaudu jõuab kile meie toidulauale. Tänapäeva inimese organismis on umbes 100 sellist sünteetilist keemilist ühendit, mida veel 50 aastat tagasi seal ei olnud.

Sellised kotid ei sobi kindlasti biojäätmete prügikasti ja tegelikkuses ei sobi hästi ka plastjäätmete konteineritesse, sest raskendavad kogu taaskäitlusprotsessi.

Mida kujutab endast 100% biolagunev kilekott?

Tõeliselt biolagunevad on kilekotid, mis on tehtud 100% bakterite poolt ära söödavast materjalist, näiteks maisi-, kookose- ja riisitärklisest, sojavalgust või muust. Paraku on sellised kilekotid nõrgemad ja kallimad kui polüetüleenist kilekotid. See-eest aga biolagunevad need soodsates tingimustes sajaprotsendiliselt ning lühikese ajavahemiku jooksul.

Miks biolagunevad kilekotid ei ole eriti säästev valik?

Üsna sageli on biolagunevad kilekotid ka nõrgema tugevusega ja kallimad. Kõige sagedamini tehakse biolagunevaid kotte maisist. Siin tulevad esile omad miinused. Nimelt on mais sageli pärit intensiivpõllundusest ja on üsna raiskav kulutada toitu ja põllumajandusmaad lühikese eaga pakendite peale. Toidust valmistatud kilekotid ei ole pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus, sest nad tõstavad toiduainete hinda. Seda eriti meie nälga täis maailmas.

Kas biolagunevad kilekotid lagunevad igal juhul kiiresti?

Biolagunevad polümeerid nagu PHA ja PLA kõdunevad küll täielikult kompostis, aga jäävad väga pikaks ajaks vedelema prügimäele, kui nad peaksid sinna sattuma. Biolagunevad kilekotid on enamasti tehtud mitte naftast, aga hoopis toiduainetest.

Kuidas kilekotid loomi ohustavad?

Vette sattunud kilekotid, purkide kilest kooshoidmisrõngad, kilepaelad jne on loomadele väga ohtlikud. Kokku sureb igal aastal ca 1 miljon looma ja lindu kilekotijäänuste allaneelamise tagajärjel. Linnud, kalad, hülged hukkuvad, neelates meres ujuvat prahti, pidades kileosakesi planktoniks vm toiduks, mis aga ummistab või vigastab nende seedeelundeid. Linnud  surevad nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Plastikud võivad jääda ka looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Kilekotid on sarnaseks ohuks ka kuival maal, kui loomad söövad ära toidu järele lõhnavaid kilekotte.

Mis seob kilekotte malaariaga?

Malaariaohuga riikides on tänavatel vedelevad kilekotid ohtlikud ka seetõttu, et nendesse kogunenud veejäägid on ideaalseks inkubaatoriks malaaria sääskedele.

Mida kujutavad endast prügisaared meres? Kuidas need on seotud kilekottidega?

Maailma suurim prügimägi ei asu sugugi mõne hiigellinna külje all, vaid laiub hoopis Vaikses ookeanis. Tegemist on aktiivselt suureneva prügikogumiga. Piirkond on tuntud Vaikse ookeani suure prügisaarena (Great Pacific Garbage Patch) ning see koosneb kahest suuremast osast, mida kutsutakse vastavalt asukohale Vaikse ookeani idaprügilaks ja lääneprügilaks. Idapoolne keerleb Hawaii ja California vahel ning läänepoolne prügisaar on tekkinud Jaapani ja Hawaii vahel. Kuigi inimesed arvavad, et prügisaar on midagi, millel saab kõndida, siis tegelikult on  see vedel segu mereveest, planktonist ja prügitükkidest. Just prügisaare supilaadne olemus põhjustas selle, et esimese hooga ei suudetud viimase suurust õigesti hinnata. Alguses arvati, et prügisaar on umbes Prantsusmaa suurune. Hiljem hakati rääkima kahekordsest Ameerika Ühendriikide pindalast. Kuna sodi on poolläbipaistev ning hulbib enamasti allpool veepiiri, siis on seda võimalik näha vaid laevadelt. Satelliitfotod ei suuda seda jäädvustada.

Miljonitest tonnidest ujuvast prügist on ligi 80% plastik, mis ei ole kiiresti kõdunev. See plastik mitte ainult ei uju vees, vaid on jõudnud oma ringluses ka elusloodusesse. Plastiku suurim probleem ongi see, et ta ei kõdune. Vees toimub plastikuga fotodegradatsioon – suuremad esemed lagunevad aina väiksemateks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad endiselt alles.

Mereelukad söövad neid üliväikesi plastitükikesi sisse, need põhjustavad mürgitusi ja ummistusi. Plastitükikesed suudavad endasse imeda mürgiseid kemikaale, näiteks merre heidetud mürke. Läbi mereandide jõuab ookeaniprügi koos oma mürkidega tagasi inimeste juurde.

Maailmas igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik jõuab lõpuks merre. Sellest 70 protsenti vajub põhja. Ülejäänu jääb lainetesse hulpima ning jõuab ühel hetkel välja Vaikse ookeani keeristes tekkinud prügisaartesse.

Mida tähendab kilekoti maks?

Iirimaal kehtestati „kilekoti maks“, mis on ca 2 krooni ühe koti kohta. Selle peab kinni maksma tarbija. Tänu sellele maksule vähenes kilekottide kasutus riigis enam kui 90%!

Kuhu kilekottidega pagasis reisima minna ei tasu?

Ruandas ja Eritreas on kilekotid sedavõrd karmilt keelatud, et nende riikide lennujaamad kilekottidega turiste läbi ei lase. Kotid lihtsalt konfiskeeritakse.

Inglismaal Modbury linnas otsustati üksmeelselt kilekottidest loobuda. Modburyst on  nüüd saanud inspiratsiooni allikas kõikjal Ühendkuningriigis. Kolm uut omavalitsust on juba muutunud kilekoti vabaks, nüüdseks juba ka kümneid teised, kaasaarvatud London, on kavandamise etapis.

USAs on kilekotte keelatud näiteks San Franciscos ja Oaklandis.

Kilekotid on keelatud Mumbais, Indias ja Bangladeshis pärast seda kui need olid ummistanud kanalisatsioonitorustikud ja tekitanud tõsiseid üleujutusi, mille tagajärjel hukkus 2005.aastal üle tuhande inimese.

Kus riikides kilekotte osta ei saa?

Iirimaa, Iisrael, Kanada, Lääne-India, Botswana, Keenia, Tansaania, Lõuna-Aafrika, Taiwan, Singapur on seadnud piirangud kilekottide kasutamisele jaekaubanduses.

Mida inimesed enne kilekoti leiutamist kasutasid?

Enne kui kott kui selline leiutati, kasutasid inimesed oma kaupade pakendamiseks ja vedamiseks muuhulgas kõrvitsaid, loomade sarvi, härja munandikotte.

Bioneer soovitab eelistada riidest kotte, kasutada vajadusel plastikkotte (korduvalt!) ja vaid harva valida paberkott. Austraalias läbi viidud uurimuse põhjal on purjeriidest kott keskkonna seisukohalt 14 korda parem kui plastikkott ja 39 korda etem kui paberkott.

Riidest koti rahalise kasu juurde tulles, on mõtet veidi arvutada. Riidest kott maksab poodides 20-50 krooni. Oletagem, et te kasutate oma riidest kotti 500 korda. See teeb ühe kasutuskorra hinnaks 4-10 senti. Tavalised plastikkotid maksavad 1-1,5 krooni tükk ja enamasti inimesed kasutavad neid ühe korra. Ostes 500 korda kilekotti olete maksnud 500-750 krooni. Kilekottide hinna saate soodsamaks, kui neid mitu korda kasutate. Paberkotid maksavad 4-6 krooni tükk. Vaid vähesed tarbijad käivad poes sama paberkotiga mitu korda. Seega ostes 500 korda paberkoti, kulutate 2000-3000 krooni. Hinnaerinevus on märgatav. Riidest kotist loobumine on nagu SMS-laenu võtmine – väga kallis.

Kas kilekotte saab kodus pikemalt taaskasutada?

Vanemad prouad on nutikad. Nad ostavad tavaliselt kaks kilekotti korraga ja panevad need üksteise sisse. Nii saab kilekotte palju kauem kasutada. Kaks kotti koos venivad väidetavalt vähem ja seetõttu püsivad ka kauem kasutuskõlblikud.

Mida teha vanade kilekottidega?

Ärge visake kilekotte olmeprügi hulka. Koguge kilekotid kokku ja viige sobivasse konteinerisse või jäätmejaama.

Kasutage vanu kilekotte prügikottidena. Eraldi prügikottide ostmine, kui te ei ole just riidest kottide kasutaja, on raiskamine – seda nii keskkonna kui ka teie enda rahakoti seisukohast.

Pakkuge väikeseid leiva- ja saiakotte tuttavatele koeraomanikele. Nii saavad teie sõbrad koeraga väljas käidud ilma uusi kilekotte soetamata ja praht saab ka korjatud.

Peske mustaks läinud kilekott puhtaks. Kilekotti ei pea ära viskama, kui see on veidi mustaks läinud.

Kasutatud kirjandus:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta