Iga päev riputatakse kogu maailmas tänavatele ülesse uusi värvikirevaid plakatipoognaid, mis küll meelitades, naerutades, üllatades ning vahel isegi ehmatades meie tähelepanu köidavad ning meid mingil kindlal moel käituma suunavad. Postkasti potsatavate reklaambrošüüride lähemal silmitsemisel tekib sageli kahtlus, kas meid ikka täiemõistuslikeks peetakse.

Kes meist ei oleks vahel unistanud reklaamivabast maailmast?! Samas oleme kõige sellega juba nii harjunud, et muutuksime võib-olla nukrakski, kui ettevõtlikud kaaskodanikud meid enam moosida ei üritaks. Isegi šokiseisundisse viivatest sotsiaalreklaamidest tunneksime puudust, sest need pühivad meil vahepeal nina moosist puhtaks, vaatavad sügavalt silma ja toovad uudiseid tõelisest elust väljapool shopingutsüklit.

Äsja alanud killerkoti kampaania on üks sellistest karmidest sotsiaalkampaaniatest, mis seab kahtluse alla ühe meile nii omaseks saanud käitumismustri – kilekottide massilise tarbimise. “Ah, jälle hakkavad pihta, ära tüütab see moraali lugemine,” mõtlevad kindlasti nii mõnedki meist. “Nagu oleks vähe asju, mille pärast muretseda!” Jah, ega see muretu õndsuse seisund reaalse eluga väga kokku klapigi. Ega muidu öeldaks, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Need aga, kes end vaimust vaeste hulka kanda ei kavatse, peavad oleme pidevalt valvel – lahendama ette tulevaid probleeme, analüüsima oma käitumismustreid jne.

Eneseanalüüsi mõttes tasuks endalt alanud kampania puhul küsida näiteks seda, miks ma poes käies alati uue kilekoti ostan? Kas ma kollektsioneerin kilekotte? Kas mulle meeldiks, kui Eesti suurim mägi kannaks tulevikus Suure Munamäe asemel nime Suur Plast-Prügimägi? Soovin ma hoopis anda omapoolset panust uue turismiobjekti – Vaikses ookeanis Hawaii saarestiku lähistel ulpivasse 680 tuhat ruutkilomeetri suurusesse prügisaare – arenguprogrammi? Tahan ma kaasa aidata miljoni merelinnu ja 100 000 merelooma surmale, kes igal aastal inimkonna plastprügisse lõksu jäävad või sellest end pahaaimamatult surnuks söövad? Kas mind jätab ükskõikseks asjaolu, et tulevikus söövad mu enda järeltulijad võib-olla neid samu kilekotte, mille ma täna ära viskan? Näljased mereelukad pistavad ju aastakümnete jooksul maailmameres tükkideks lagunenud kilekotid planktoni pähe pintslisse ja inimese lauale jõuab seega juba plastiga pikitud ja mürkainetega rikastatud kala.

Vaevalt, et keegi neile küsimustele jaatavalt vastaks. Ometigi vastame peaaegu iga kord jaatavalt poemüüjale, kes küsib, kas soovime kilekotti. Või siis vaatame tummalt pealt, kuidas müüja automaatselt kaupa kilekottidesse pakendab. “Tasuta jagatakse, miks mitte võtta!?” mõtleme isekeskis. Kahjuks on elu näidanud, et tasuta lõunad lähevad lõppkokkuvõttes rohkem maksma kui tasulised. Seega, kui tahame pärandada elukõlbliku keskkonna ka oma järeltulevatele põlvkondadele, tuleb meil õppida haprate kilekottide asemel kasutama kvaliteetsemaid korduvkasutatavaid kotte, nagu nt riidekott, mis teenib inimest kilekotist kauem ning ärakantuna kõduneb paari aastaga, samas kui kilekoti hauatagune iga võib kesta kuni 1000 aastat.

Kui meil peaks oma harjumuste muutmisel motivatsioonist väheks jääma, siis saab seda ju alati kilekottide maksustamisega tõsta.

See, et kilekott alanud kampaania käigus “killerkotiks” on ristitud, ei tähenda kindlasti seda, et kilekott käes linnas ringi liikumine nüüdsest halvasti lõppeb. Olgem ausad, 100% kilekoti- ja plastivabalt elada ei oska meist päris hästi veel keegi, kuid esimesi samme selles suunas võtta on õige aeg. Alustuseks soetage endale mõned mahukad riidekotid, võtke need alati poodi minnes kaasa ja poest haarake kaasa nii vähe kilekotte kui võimalik. Taaskasutage kilekotte ja viimsele teele saatke need pakendiprügisse, kust need viiakse ümbertöötlemisse.

Meil kõigil tuleb ette nõrkushetki, ka minul, kes ma püüan teadlikult oma kilekotitarbimist kontrolli all hoida. Seepärast soovitan soojalt kõigile oma salaretsepti hetkeks, kui käsi taas tarbetu kilekoti järele sirutab: kujutage endale elavalt ette pilti elust enesest - surnud vaala, kelle lahtilõigatud kõhust leitakse 800kg plasti ja kilet. Nii et riidekott selga ja punuma!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta