„Kui vesi maksab palju, näeb hea välja ja ka maitseb seejuures hästi, siis järelikult on tegu eriti kvaliteetse veega,“ usub enamik pudelivee tarbijaid. Kas aga jutud pudelivee tervislikkusest võrreldes kraaniveega ka tegelikult vett peavad? Selle üle arutleb oma raamatus „Joogivesi ja meie“ kogu oma elu vee uurimisele pühendanud Eesti naine ja tunnustatud veespetsialist Erna Sepp.

Nõukogude ajal ei tulnud kellelgi pähe hakata poest joogivett otsima. Veel enam pakendatud kujul. Seda lihtsalt ei olnud seal. Kui osteti, siis ainult mineraalvett – põhiliselt teistest liiduvabariikidest sissetooduna, ja sedagi müüdi valitud kohtades - apteekides ja mõningates suuremates kauplustes.

Iseseisvuse tulekuga muutus olukord drastiliselt. Tekkisid suured kaubanduskeskused, kus hakati lisaks kõigele muule müüma ka hulgaliselt erinevate nimetuse ja tundmatu sisuga gaseeritud ja gaseerimata mineraalvett, lihtsalt joogivett või mitmesuguste maitseessentsidega täiendatud vett.

Esialgu suhtus tarbija niisugusesse uuendusse teatud reservatsiooniga, kuid ajapikku võttis selle omaks. Ja seda mitte niipalju inimeste teadlikkuse tõusu, kuivõrd trendi tõttu tarbida enam tervislikku toitu ja jooke. Inimesi haaras veetarbimise buum.

Kui on kaup, leidub ka ostja

Kõige paindlikumalt reguleerib nõudlust ühe või teise toote järele turg, mis on eeskätt kasu saamise peal väljas. Vett eksportivad maad otsivad kõikjal oma kaubale turgu. Teiste hulgas on nad leidnud selle ka väikese Eesti näol. Tänu sellele, et meid ümbritsevates naaberriikides on joogiveest kujunenud arvestatav ekspordiartikkel, leidub nüüdseks ka meie poodides hulgaliselt erineva spektri ja päritoluga joogi-, vähesemal määral ka laua- ja ravivett.

Pudelivett eksporditakse eeskätt naabermaadest – Soomest, Rootsist ja Lätist, ent ka kaugemalt – Poolast, Taanist ja Gruusiast ning isegi Prantsusmaalt ja Itaaliast. Nende villimine ja etikettimine toimub sageli kohapeal. See on nagu kassi kotis ostmine – tarbija ei või iial teada, mis veega on tegemist. See kehtib sageli ka Eestis toodetava joogivee kohta.

Miks on pudelivesi nii populaarne?

Kõik teavad, et puhas vesi on maitsetu, värvusetu ja lõhnatu vedelik. Meil müüdavate villitud vete kohta seda küll väita ei saa. Villitud vesi võib olla lume-maheda, sooda-, hapu-, mõrusoola- või magusamaitseline.

Miks siis ikkagi üha enam inimesi eelistab juua pudelisse villitud vett? Põhjuseid on siin mitmeid.

Esiteks on oskuslik pakkumine tekitanud nõudmise. Miks mitte pakkuda, kui vee müümisest on saanud üks tulusamaid ettevõtmisi? Küll võlutakse tarbijat pakendi kuju ja tooniga; küll pakutakse ostjale kõikvõimalikke maitseelamusi.

Teiseks on vesi inimesele esmane toitaine – järelikult peetakse seda usaldusväärseks ja inimesele orgaaniliselt vastuvõetavaks. Kindla keemilise koostisega vee tarbimine aitab reguleerida organismi mineraalainevahetust. Näiteks tursete ja kõrgvererõhutõve päriliku eelsoodumusega inimestel on vajadus tarbida suure kaaliumi- ja madala naatriumisisaldusega vett. Magneesium on kasulik närvisüsteemile, kaalium hüpertoonikutele ja kaltsiumirikas vesi aitab ennetada luude hõrenemist ehk osteoporoosi.

Kolmandaks kuulub rohke veetarbimine tänapäeval moodsa elustiili juurde. Eriti sobib see saleduskuuri jälgivatele inimestele, sest nii mõnigi kord, kui on vastupandamatu soov midagi näksida, aitab esmase näljatunde leevendamiseks just lonks vett.

Rahvas on võtnud trendi omaks ning hakanud pimesi uskuma „heasse“ pudeliveesse, mõtlemata selle sisule, otstarbekusele ja hinnale. Pudelivesi on kraaniveest tuhandeid kordi kallim! Ja momendil bensiiniga ühes hinnas! Pole siis ime, et veetootjaid-pakkujaid on tekkinud nii palju.

Inimese joogivee tarbimine päevas – 2,5-3 liitrit

Tarbevee hind (AS Tallinna Vesi) – 12 krooni/m3

Pudeldatud vee hind – 6-8 krooni/l

Ülemiste „järvevee“ omahind – 2krooni/m3

Puurkaevuvee omahind – kuni 1 krooni/m3 

Kust tuleb pudelivesi? 

Pudelite täitmiseks kasutatakse kolme liiki veeallikaid: 

1. Looduslikud, maapinnale avanevad põhjaveeallikad, mille vett pole vaja töödelda. Eestis paraku selliseid looduslikke veerikkaid allikaid, v.a. ehk Norra (Ostriku) veeallikad Endla Rahvuspargis ning mõned Pandivere kõrgustikul paiknevad veeallikad, praktiliselt pole. Veetootjad kasutavad terminit allikavesi sageli vabalt, sisusse süüvimata, eirates kõiki seniseid teadusliku terminoloogia reegleid ja rahvusvahelisi kokkuleppeid.

2. Puurkaevud, mille vesi läbib vajadusel osalise töötluse: osa aineid filtreeritakse välja, osa lisatakse.

3. Võrguvesi. Kraaniveest (surnud veest) filtreeritakse ained, mis ei sobi klassikalisse joogivette, ning seejärel lisatakse vastavalt vajadusele selliseid aineid, nagu magneesium, kaltsium, sooda vm.

Turumajanduse tingimustes, kus tootja taga on suured kontsernid, on tootja alustalade kõigutamine üksikute entusiastide tasemel tänamatu töö. Pigem on siinkohal tähtsad tervise- ja tarbijakaitse organisatsioonide ettekirjutused.

Suurbritannias näiteks kukkus Coca-Cola poolt toodetud mineraalvesi Dasan läbi põhjusel, et tegemist oli tavalise kraaniveega. USAs läks aga see nipp läbi – puhastatud ja mineraliseeritud vesi muutus kiiresti edukaks kaubaartikliks. Nii nagu meil Eestiski!

Bonaqua ja Aqua Minerale on veeturul püsinud aastaid ja seda mitte niivõrd tänu toote sisule – tuleb ju toore Ülemiste järvest! – , kuivõrd kuulsale kaubamärgile. Aeg ja reklaam on teinud oma töö. 

Kantserogeenne keelekaste

Pudeliveele anti hävitav hinnang esmakordselt 1995. aastal Londonis toimunud mikrobioloogiaalasel konverentsil. Tuvastati, et jutud pudelivee „tervislikkusest“ võrreldes kraaniveega on tugevastu ülepingutatud.  

UNESCO andmeil kannatab pool inimkonnast haiguste all, mida on põhjustanud ebakvaliteetse vee tarbimine, sh pinnaveest toodetud pudelivesi – seisnud vesi vananeb ning on enim vastuvõtlik väliskeskkonnas olevatele mikroobidele ja viirustele. 

Kui vett ei konserveeritaks, muutuks seisnud vesi peatselt sogaseks, teisisõnu – läheks „õitsema“. Sellest aga, mida sisaldab pudelivesi ja kuidas toimub selle konserveerimine, palju ei teata.

Et gaseeritud jookide tootmises kasutatakse konservandina valdavalt bensooli, pole saladus. Selle kohta aga, et viimane soodustab pahaloomuliste kasvajate teket veres (leukotsüütides) ja lümfomaatilises süsteemis (lümfotsüütides), hakkasid alles hiljaaegu tulema hirmuäratavad teated eeskätt USA toiduainete kontrollorganitelt. 

Suuri bensoolidoose avastati pudelivees esmakordselt juba 1990. aasta paiku. Toona lubasid veetootjad valitsusele, et klaarivad probleemi ilma suurema kärata ning vajadusel kõrvaldatakse ohtlik konservant jookidest. Paraku sinna see lubadus jäigi. 

Möödus 15 aastat ja ühes suures karastusjookides tootmisettevõttes töötanud keemik tekitas bensooliprobleemi puudutavate konfidentsiaalsete dokumentide lekke. Selle peale ei jäänud ameerika toiduainete valdkonnas töötavatel ametnikel üle muud, kui hakata probleemiga, mida hoiti nii palju aastaid vaka all, tõsisemalt tegelema. 

Paljud gaseeritud joogid sisaldavad tõepoolest 25-50 mikrogrammi bensooli ühe liitri kohta. See määr ületab Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni poolt joogiveele kehtestatud ülempiiri 2,5-5 korda. 

Kuidas bensool pudelisse satub? 

Bensooli tekkemehhanism on imelihtne. Selleks on vaja kõigest kaht ainet: konservandina kasutatavat naatriumbensoaati ja askorbiinhapet (C-vitamiini). Reaktsiooni tulemusena bensoehape laguneb ning samaaegselt tekib vees süsihappegaas. Tervisehädasid põhjustab spetsialistide hinnangul just karastusjookides sisalduv süsihappegaas. 

Ei saa mainimata jätta, et ka gaseeritud vee hoiutingimused – soojus, valgus ja säilitusaeg (pool aastat!) soodustavad omakorda bensoekoguse suurenemist. Nagu selgus ühe avalikkuse ette sattunud kontserni salajastest dokumentidest, oli ühes madalakalorsusega dieetvee pudelis kuni 25 mikrogrammi bensooli. Kui aga see pudel on seisnud mõnda aega valguse käes 30-kraadilise temperatuuri juures, kasvab kantserogeenikogus vees üle kolme korra – 82 mikrogrammini liitris!

Paradoksaalne on seik, et kõige ohtlikumateks osutusid just need dieetveed, mille tootmisel kasutati suhkruasendajaid. Nagu saatusenöögina tarbivad seda vett kõige enam enda teada just tervislikku eluviisi harrastavad inimesed. 

On tuvastatud, et bensoe krooniline mõju võib pikemas perspektiivis soodustada vähihaiguste kasvu, mis tänapäeval avaldub eriti maksa ja neerude haiguste sagedas esinemises.  

Ohtlikud konservandid 

Üheaegselt bensooliga kasutatakse ka askorbiinhapet (E 300) ning üht järgmistest konservantidest: E211 – naatriumbensoaat, E212 – kaaliumbensoaat, E200 – bensoehape ja E330 – sidrunhape, mille reaktsioon on sarnane askorbiinhappe omaga. 

Suur osa pudelitesse villitud mineraalvetest küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga (0,3-0,4%), mis veega reageerides moodustab nõrga ja suhteliselt ebapüsiva süsihappe. Süsihappegaasi tähistab lisaaineteregistris kood E290. Kahesajaga algava seeria lisaained on aga tegelikult konservandid. Selline mõju on ka vees moodustunud süsihappel, sest karboniseeritud vees on bakterite paljunemine pärsitud. 

Pudelivee reklaamsildid tasuks tähelepanelikult läbi lugeda. Nendega tutvudes selgub peagi, et mitte kõik veetootjad ei soovi tarbijatele avaldada kasutatavate lisandite keemilist koostist või tehakse seda formaalselt – napilt ning hästi peenes kirjas.

Reklaamitegijad on head psühholoogid. Arvestatakse sellega, et tänapäeva elutempo juures ei võta tarbija reeglina vaevaks süüvida sildi sisusse – peaasi, et „ihaldatud jook“ oleks hõlpsasti kättesaadav. Kustutades aga janu, riskib meist igaüks sattuda ohtliku kantserogeeni peale... 

Remargina olgu öeldud, et põhiliseks bensooliallikaks on meil siiski õhk, mida sisse hingame. Näiteks tarbib linnainimene iga päev ligi 400 mikrogrammi bensooli. Selle kõrval paistab alkoholivabade jookide „rikastamine“ bensooliga tõepoolest vähetähtsa probleemina. Kuid kas meil on tõesti vaja igapäevast bensooli doosi pudelivett juues veelgi suurendada? 
____________________________________

Allikas: Erna Sepp, „Joogivesi ja meie“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta