Seisame Viimsi mõisa endise karjakastelli sajanditevanuste müüride vahel, kuhu 21. sajandil kogunevad terveid eluviise väärtustavad inimesed. Siin asub Harmoonikum, harmoonilise elu klubi. Ja siin kohtumegi naisega, kellest töö programmeerija, tarkvarakonsultandi, koolitaja ja personalijuhina tegi oma elu ausa programmeerija. Saage tuttavaks, Riina Quak (49).

Lapsena kasvatas Riinat peamiselt vanaema Marie, tähelepanuväärne naine. Endise haridustöö eesrindlasena pani ta oma õpilased mängleva kergusega vene keelt rääkima, tema näidistunde tuldi vaatama kaugemaltki. Rahvamaja juhatajana organiseeris ta külapidusid, lavastas näitemänge ja juhatas laulukoore.

«Usun, et just vanaemalt olen pärinud organiseerimisvõime, ettevõtlikkuse, pealehakkamisjulguse ja oskuse, mida tänapäeval nimetatakse out of box thinking,» arutleb Riina. Isegi kokkamises ja õmblemises olevat neil sarnane loominguline lähenemine.

Riina insenerist isa suri, kui tüdruk oli kõigest pooleaastane. Matemaatika- ja füüsikaõpetajast ema õppis ümber programmeerijaks. «1960ndate lõpul võtsid arvutid palju ruumi, aga mälu oli neil praktiliselt vihmaussi oma. Iga biti puhul tuli mõelda, millisesse mälupessa see tõsta, et midagi liita, lahutada, korrutada või jagada. Juhtpaneelil vilkusid lambikesed ja printerid plagisesid. See oli huvitav,» meenutab emaga tööl kaasas tilpnenud Riina.

Ju need elamused jätsid temasse päris sügava jälje, sest muusikakeskkoolist põrutas ta otse TPIsse ehk praegusesse tehnikaülikoolija süvenes automatiseeritud juhtimissüsteemidesse. «Õpingud konservatooriumis oleks olnud asjade loomulik käik, aga oma võimeid realistlikult hinnates mõistsin, et Tiia Loitme kaliibriga koorijuhti poleks minust saanud,» naerab Riina.

Muusikaõpetaja perspektiiv ei tundunud eriti atraktiivne ja kui matemaatikaõpetaja ka veel takka õhutas, läksidki paberid TPIsse.

Eestis tagasi: «Ma pole kunagi arvanud, et Eestis on paha või et mujal on parem. On lihtsalt teistmoodi. Ja mõnda aega on seda huvitav kogeda.»

Elu ohjad enda kätte

Muusikatüdrukuna kartis Riina, et peab ülikoolis tõsiselt pingutama, et oma nutti tõestada. Ta võttis end nii kokku, et esimesel kursusel olid kõik puha viied ja teenis sellega nõukaaja kohta müstilise võimaluse õppida välismaal!

Tubli tudeng saadeti Moskva kaudu Saksamaale Karl-Marx-Stadti tehnikaülikooli tehnilist küberneetikat ja automatiseerimistehnikat õppima. «Paraku võtsid õpingud ootamatu suuna tööstusrobotitele ja vooluliinidele, mis mind ei vaimustanud, pigem hirmutasid. Kaks aastat pidasin siiski vastu, vähemalt saksa keele sain selgeks,» ohkab Riina.

Kodumaale tagasipöördumine aga ei olnudki niisama lihtne. «Üle noatera pääsesin eksmatist ja riigireeturiks tembeldamisest. Olukorra päästis õigeaegne meheleminek ja poeg Lauri,» muigab Riina. «Peagi sündis ka tütar Liis. Õnneks on mul tubli ema, kes on alati olnud valmis lastehoidmises abistama.»

Nüüd on Lauri 26- ja Liis 25aastane ning tõsiasi, et inseneridiplomini jõudmiseks kulus kokkuvõttes kaheksa aastat, on Riinal peaaegu meelestki läinud.

Endistel tööpostidel: Riina ütleb, et kõik tema eelmised tööd on olnud väga huvitavad ja omas ajas väga õigel kohal. Aga siiski pole see kõik võrreldav praeguse hingerahu ja meeleseisundiga, kui kogu elu tundub olevat täpselt paika loksunud.

Ülikoolist suunati Riina tööle spetsialiseeritud autotranspordibaasi, kus väike arvutigrupike tegeles prügiautode sõidulehtede töötlemisega. Seal polnud Riinal midagi peale hakata. «Esialgu olin nördinud, sest tundsin end ebavajalikuna. Teisest küljest olid seal ideaalsed enesetäiendamise võimalused, palju vaba aega ja vabadus osaleda erinevatel kursustel,» räägib Riina.

Pärast kohustusliku suunamisaja lõppu suunas naine end ise ümber. «Üks NSVLi-Rootsi ühisfirma otsis programmeerijaid ja tundsin, et vot sinna tahan minna. Kahtlesin, kas mind võetakse, sest mul puudusid ju igasugused programmeerimise kogemused, aga mõtlesin, et olen õppimisvõimeline. Võtsin julguse kokku, kandideerisin ja mind võetigi.»

Nii sattus ta ühte 90ndate suuremasse IT-firmasse, Baltic Computer Systemsisse, kus töötas programmeerija, tarkvarakonsultandi, arvutikoolitaja ja personalijuhina kokku kümme aastat. Küllap oleks jäänud kauemakski, kui ...

«See juhtus ühes tavalises Tartu külalistemajas,» alustab Riina lugu, kuidas ta ootamatult oma hingesugulase otsa komistas. Norra matemaatikadoktor Ewald (52) oli tulnud nädalaks Tartu ülikooli kolleege külastama ja loenguid pidama. «Tutvusime hommikusöögilauas. Kui teda õhtul taas külalistemajas kohtasin, siis mõtlesin, et heldeke küll, ta on esimest korda Eestis ja keegi ei viitsi talle Tartut näidata ega Eesti eluolu tutvustada.»

Riinal läks süda haledaks. Nii jõudsidki nad Wilde pubisse juttu ajama ja pärast kolmandat-neljandat Iiri kohvi selgus, et Ewald on tema hinge teine pool ... ja peatne abikaasa.

Need keerulised olulised valikud

Otsus Norrasse elama minna ei tulnud kergelt, Riina kõhkles jupp aega. Tal olid ju teismelised lapsed ja hea töökoht. Aga Ewaldi töö oli Norras ja kahe maa vahel pendeldamine tundus ei liha ega kala. «Leidsin tuge tarkuseterast, et kui oled leidnud inimese, kellega soovid veeta oma ülejäänud elu, siis tee kõik, et see ülejäänud elu algaks KOHE.»

Seepeale otsustatigi koos Norra kasuks, arvates, et Riinal on IT-spetsina seal lihtsam mõistlikku tööd leida kui Ewaldil Eestis. Aga ei, poolteist aastat oli vaikus. «Olin enne olnud pere toitja, kuid siis muutusin äkki koos lastega ülalpeetavaks. Rääkimata puudulikust eneseteostusest,» meenutab Riina raskeid aegu.

Sattunud juhuslikult kuulutusele, mille kaudu Norra riik kutsus inimesi tulevaste riigiametnike kursustele, leidis Riina end lõpuks töötamas IT-tugiisikuna Norra riigikontrollis. «Mul vedas. See oli prestiižikas ja hästi makstud töökoht, kuigi töö oli rutiinne ja minu initsiatiivi kiputi summutama.»

Kuna töö kogu ta ajupotentsiaali rakendusse panna ei suutnud, jäi aega unistamiseks, mida hakata eluga peale Eestis, kui nad siia tagasi peaksid tulema. Riina luges, surfas netis ja leidis, et mujal maailmas on üks huvitav amet – life coach ehk elutreener. See nõustaja oskab aidata, kui tunned, et tahad midagi enamat sellest, mis sul on, aga ei tea täpselt, mis see on ja kuidas selleni jõuda.

See tundus Riinale nii huvitav, et ta võttis ette põhjalikumad õpingud, et edaspidi peale iseenda teisigi abivajajaid aidata.

Kuna Ewald on juurtelt hoopis sakslane, kes oli Norraga seotud vaid tööalaselt, võetigi viimaks vastu otsus tulevik hoopis Eestiga siduda. Saatus ulatas abikäe ja Ewald sai ühe euroliidu teadusprojekti raames siia tööle. «Oleme tõesti Euroopa Liidule väga tänulikud!» naerab Riina.

Sel sügisel tähistavad Riina ja Ewald kümnendat pulma-aastapäeva. «Ta on mu kahe vanema lapse eest hoolitsenud justkui omade eest. Tundus ebaõiglane, et tal päris oma last pole. Eks ma olin siis juba kõvasti üle 40, aga kõik läks hästi ja nüüd ongi meie perekonnas kasvamas viieaastane pesamuna Sophie Karoliine.»

Elu loksus paika

Riina panustab heameelega oma energiat kohaliku elu edendamisse. Sealt siis sündiski koos teise tegusa Viimsi naise Ene Lillega idanema pandud mõttest Harmoonikum.

Ene oli proovinud igasuguseid spaasid ja paljudes pettunud, neis, kus polikliiniku-stiilis ruumides osutati külma konveierteenust ja määriti peale keemiat. Kuna see oli nii ebameeldiv, tekkis tal idee hakata pakkuma midagi naturaalset, personaalset ja ehedalt eestimaist. Kahe naise ühise mõttetöö käigus kavandati ökospaa juurde ka köögi- ja söögipool ning hiljem lisandus aktiivne «misjonäritöö» koolituste näol. Nüüd on Harmoonikum juba tunnustatud tegija, kus käib koos palju ammuseid fänne ja tuleb aina juurde ka uusi austajaid.

Riina tõdeb, et oma äri esitab väljakutseid, kuid pakub vastu ka palju hüvesid. «Kõige rohkem vaimustab mind praeguse elukorralduse juures vabadus, mille puudus mind kontoritöö juures ahistas. Teised on autodega hommikuses ummikus, meie abikaasaga loeme hommikulauas ajalehti, joome kohvi ja arutame maailmaasju. See, et saan jalgsi tööle minna, on ühtaegu trenn ja privileeg, mida kaifin. Rääkimata sellest, et saan ise sättida, millal puhkust võtan.»

Harmoonikumi perenaine: «Siin majas keerleb kõik harmoonia ümber. Inimese keha, hinge ja vaimu harmoonia, inimestevaheline harmoonia, inimese ja looduse harmoonia. Kui anatoomiaga tegeldakse teatavasti anatoomikumis, siis kuidas kutsuda maja, kus tegeldakse harmooniaga? Loomulikult Harmoonikum!»

Rasketel hetkedel tuletab Riina endale meelde, et ükski olukord elus pole läbinisti halb. «Olen tagantjärele tarkusega avastanud, et ka kõige halvem olukord võib tegelikult olla suur õnn. Lihtsalt saad sellest alles hiljem aru,» mõtiskleb ta. Kõigi soovide täitumine on tema sõnul reaalne. «Inimesed üldjuhul ei võta aega mõtlemiseks, mida nad tegelikult tahavad. Soovin, et kõik tegeleksid regulaarselt konstruktiivse unistamisega, sest õnnelik olemine on protsess, mida nautida, mitte eesmärk, mida saavutada.»

Kuidas tunda ära hingesugulane?

«Kõhutundega!» on Riinal lihtne vastus varnast võtta. «Eks ma ikka kahtlesin selles tundes kaua ja otsisin tõestusmaterjale. Kuna olin juba korra abielus olnud, siis olin umbusklik. Mõnda aega suhtlesime tihedalt meili teel. Lõpuks käisin Norras tema juures luurel, et vaadata, kas see kõik, mis ta mulle on rääkinud, ikka vastab tõele. Tutvusin tema sõpradega ja tegin korteris visuaalse vaatluse,» naerab Riina. «Kõik tundus lihtsalt liiga ilus, et tõsi olla. Kartsin, et kusagil peab mingi konks olema, kuid pole seda siiani leidnud.»

Artikkel on ilmunud ka Naistelehe Nipiraamatus nr 30, 2010. aastal.