Küsimustele vastab keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome.

Ei saa öelda, et kala Eesti vetes enam ei ole. Kaluritele põhisissetuleku andvate räime- ja kiluvarude üle kurta ei saa. Liivi lahe räimevaru on juba aastaid olnud heas seisus ja õnneks see praegu nii ka püsib. Järgmisel aastal võib oodata isegi väikest püügikvoodi suurenemist. Läänemere avaosas on räimevaru viimasel aastakümnel olnud ajalooliselt madalaimal tasemel, aga ka seal on toimumas väike paranemine. Ka kiluvaru on Läänemeres suhteliselt korralik, kuid see langeb, kuna kilust toituvat turska on hakanud rohkem tulema. Tursavaru sõltub paljuski Läänemere soolsusest. Tursa mari vajab kudemise õnnestumiseks soolast vett, muidu mari hukkub. Viimastel aastatel on esinenud tugevamaid tursapõlvkondi ja ka siin võib oodata kvoodi suurenemist.

Aga räägitakse, et kalade arvukus on pigem vähenenud.

Vähenenud on eelkõige ahvena ja koha arvukus, seda ilmselge ülepüügi tõttu. Üheksakümnendate alguses oli kalapüük väga nõrgalt reguleeritud. Sellel oli mitmeid emotsionaalseid põhjuseid – meri sai vabaks ja rahvas pääses merele! Taasiseseisvumise eel oli kala palju ja seda püüti ainult kohaliku turu tarbeks. Iseseisvuse saabumisel avanes Lääne-

Euroopa turg ning kuna ahven ja koha on Euroopas väga nõutud kalaliigid ja nende hind on kõrge, tekkis suur püügisurve. Kala väljapüüki mõjutab eelkõige turg.

Kui nõudlust ei oleks, siis nii palju ei püütaks. Kalal on palju vaenlasi – mereimetajad, linnud, inimesed –, kes kõik tahavad teda süüa. Kalavarud on tundlikud ja reageerivad kiiresti ülepüügile. Varude seis sõltub ka ilmastikuoludest, sellest, kui külmad on talved ja milline on vee soolsus. Mitmete liikide madalseisu peamiseks põhjuseks on kudealade hävimine. Näiteks siig vajab puhtaid kruusapõhjaga kudealasid, kuid veekogud eutrofeeruvad. Viimastel aastatel

on reostus küll vähenenud, kuid veekogude puhastumine võtab aastakümneid. Jõgedel on probleemiks paisud, mis takistavad näiteks loodusliku lõhe pääsu kudemisaladele. Paljudel jõgedel on isegi kuni 90 protsenti kudealadest paisudega ära lõigatud. Koos paisuomanikega käib lahenduste otsimine, üks neist on kalapääsude avamine, et kala ikka kudema pääseks.

Üks võimalus kalavarusid taastada on kalamaimude kasvatamine ja taasasustamine, aga kas inimene ikka jõuab jumala töö ära teha?

See on tagajärgede likvideerimine ehk inimeste tehtud vigade parandamine. Praegu taastoodame ja asustame kalavarude säilitamiseks Eestis lõhet, meriforelli ja jõevähki. Need on teatud piirkondades ohustatud liigid, mis ei suuda ennast enam ise taastoota. Sellise tegevusega püüame ära hoida, et need liigid päris ära ei kaoks ja toiduahelasse ei tekiks lünka.

Taasasustamine on kallis lõbu. Põlula kalakasvatuses kulub sellele miljoneid kroone aastas. Kui kalkuleerida ja taasasustatud kala turuhinda arvestada, tuleb see meile kallilt kätte.

Kust tulevad püügi piirmäärad ehk kvoodid ja kuidas kalapüügi reguleerimine veel käib?

Suurem osa kalapüügist on rahvusvahelisel tasemel reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja pigem paiksete kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele, nagu näiteks kilu, räim, tursk ja lõhe, kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu Nõukogu. Mõnele samuti rändavale kalaliigile on kehtestatud rahvusvahelised püügikeelu ajad. Paiksemad kalaliigid, näiteks ahven, koha jt, on riigi enda majandada. Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel.

Euroopa Liidu püügikvootide jagamisel annab varuhinnangu ja püügisoovituse Euroopa rahvusvaheline mereuurimisnõukogu, mille töösse panustavad uuringutega ka meie teadlased.

Teadussoovituste põhjal ja eelnevate töögruppide tehniliste arutelude tulemusena otsustab ELi Nõukogu järgmise aasta kvoodi taseme. On ka juhtumeid, kus poliitilisel tasandil lepitakse kokku kõrgemad kvoodid, kui teadlased soovitavad. Siin tuleb mängu sotsiaalmajanduslik aspekt. Eriti on olnud seda tunda tursa puhul, kuid paar aastat tagasi võeti ELis vastu tursa majandamise kava ja kvoodid kehtestatakse selle alusel. Sellega välditakse iga-aastaseid vaidlusi tursakvoodi suuruse üle. Tänu parenenud kontrollile ja mõnele tugevamale tursapõlvkonnale on järgmisel aastal lootust, et tursakvoot suureneb.

Lisaks rannikumerele tuleb Eestis kalapüüki rahvusvaheliselt reguleerida Peipsi järvel. Selleks töötab alates 1994. aastast Eesti–Vene kalapüügi komisjon, mis koguneb kaks korda aastas (korra Eestis, korra Venemaal) ning lepib kokku püügikvoodid ja teised kalakaitse meetmed.

Rannakalurite hulgas on olnud kuulda nurinat, et ametnikud ei tea tegelikust elust ja merel käimisest midagi ning suretavad oma eluvõõraste reeglitega kalapüügi kui traditsioonilise elulaadi välja. Mida selle peale kosta?

Sellega ei saa nüüd küll nõus olla. Reeglitega, mis esmapilgul võivad tunduda liiga karmid, mõtleme me kalameeste eest sammukese kaugemale, et ka järgmistel aastatel oleks, mida püüda. Me ei saa elada suhtumisega, et kõik mis on, tuleb kohe rahaks teha. Mis siis homme saab?

Kalaga on sama lugu, mis inimesega – kui ema ja isa ei ole, ei tule ka järglasi. Me ei saa suunata looduslikke tingimusi, mis kalavarusid mõjutavad, seega peame mõjutama inimeste käitumist.

Ja kui arvata, et ametnikud tunnevad kalamehe elu vaid paberilt, siis see ei vasta tõele. Suur osa keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna ametnikest on lõpetanud Eesti Mereakadeemia kalanduse eriala, teinud läbi kalapüügipraktika ja ise kalapüügiga seotud. Nii et pädevust peaks jaguma, seda nii teoreetilise kui ka praktilise poole pealt.

AIN SOOME

• Ain Soome töötab keskkonnaministeeriumis 1. jaanuarist 1998, alates 2001. aastast on ta kalavarude osakonna juhataja.

• Lõpetanud Eesti Mereakadeemias püügiinseneri, kalanduskonsultandi eriala.

• Staažikas harrastuskalastaja.

AIN SOOME SOOVITAB:

HAUG HAPUKOOREKASTMES

Soovitavalt omapüütud ja värskest roogitud haugist lõigata parajad tükid. Panna poti põhja natuke toiduõli, lasta see soojaks ning seejärel asetada sinna kalatükid. Raputada peale veidi soola ning laduda kalatükkide peale mugulsibularattad. Lasta kaane all tasasel tulel haududa, kuni kala on söömiseks enam-vähem paras. Seejärel panna peale natuke majoneesi ning sõltuvalt soovitud kastmekogusest lisada kuni 500 grammi hapukoort. Hautada koos kastmega veel umbes 5 minutit. Lõpuks raputada peale veidi sidrunipipart ja värsket tilli ning ongi valmis. On väga maitsev, kui serveerida värske kartuli ja kurgi-tomatisalatiga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta