Küsimustele vastab Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv.

Käimas on looduskaitsekuu, mida tähendab Sinu jaoks looduse kaitse?

Kui kajakas sööb hahapoegi, tahaks vahele astuda ja neid kaitsta, samas on see looduses paratamatu, vastasel juhul sureks kajakas nälga. Inimesega on sama lugu – selleks, et ellu jääda peab ta sööma ja pesa punuma. Ka inimene on osa loodusest ja loodusjõudude vastu sama abitu kui hahapoeg kajaka vastu. Selleks, et meie kliimas talv üle elada, on vaja sooja tuba; selleks, et seda sooja tuba saada, tuleb kasutada loodusvarasid, muid valikuid ei ole. Peamine küsimus on, kuidas neid varasid kasutada, kas jätkusuutlikult või priiskavalt. Jätkusuutlik kasutamine tuleneb hundi loogikast – ära murra rohkem kui süüa jõuad. Ka inimene ei tohiks loodusest rohkem võtta kui hädapärast vaja. Minu jaoks on looduse kaitsmine selles, et me ei võta loodusest rohkem kui hädapärast vaja on ja anname võimaluse taastekkeks.

Looduskaitsega peame leidma tasakaalu inimese vajaduse ning liikide ning nende elupaikade säilimise vahel. 

Kuidas meil Eestis looduse ja selle kaitsmisega lood on?

Ma arvan, et meil on asjad küllaltki hästi. Kõige suurema koormuse keskkonnale annab põlevkivi kaevandamine ja kasutamine, aga alternatiive meil hetkel eriti ei ole. Kui tahame, et talvel oleks tuba soe, peame me piltlikult üteldes midagi ahju ajama. On see siis puit, põlevkivi või nafta. Loomulikult on oma osa ka taastuvenergeetikal, kuid ainult selle najal ära ei ela ja ka see ei ole absoluutselt kahjutu.

Võib ju mõelda, et ärme võtame endalt mitte midagi – ei kaevanda, ei raiu, toome kõik sisse – killustiku, puidu... Kuid selle sisse toomise eest peame me midagi vastu andma. Mida me anname? Lisaks majanduslikule ebaotstarbekusele tähendab igasugune suuremahuline vedu ka keskkonnakoormust. Globaalselt vaadates on tegu ju ikkagi ainult ühe planeediga ja ressursside kuritarvitamine mõjutab kõiki. 

Kas inimene üldse suudab loodust kaitsta või reguleerib loodus ennast ise, toimub looduslik valik, kus ellu jäävad vaid tugevamad? Kui palju on inimesel võimu neid protsesse reguleerida?

Looduses on kõik omavahel seotud ja nagu öeldud, loodus tühja kohta ei salli. Kui rääkida näiteks metsloomadest, siis üks või teine liik paljuneb jõudsalt, kui tal on selleks soodsad tingimused – piisavalt süüa ja vähe vaenlasi. Peale I maailmasõda Eestis põtru praktiliselt ei olnud, suur osa neist läks sõdurite supipotti. Põdrad hakkasid taas levima alles eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ja siis öeldi, et Eesti kannatab välja maksimaalselt 100 põtra. Meil on olnud aegu, mil siin elas 15 000 põtra. See näitab, kui tugev isend on. Mitte keegi ei ole neid kultiveerinud, põdrad lihtsalt paljunevad.

Ma mäletan seda aega, kui kobras oli haruldane ja looduskaitsealune liik. Täna on kopraid niivõrd palju, et nad on nuhtluseks maaomanikele. Ma arvan, et kobras on lisaks maaomanike kimbutamisele kaasa aidanud ka forellijõgede hävingule, takistades oma ehitistega forellide teed kudemispaikadesse. Meie neid valikuid ei tee, kuid läbi jahinduse annab arvukust reguleerida, seda ka suurenemise suunas.

Karmil talvel metsloomade toitmine ja läbi selle nõrgemate elushoidmine tundub humaanse tegevusena ja aitab ka elujõuetumatel ellu jääda, kuid ühel hetkel saab loomi liiga palju ja nad hakkavad inimest kimbutama. Metssiga tuleb ja tuhnib kartulipõllud üles, kitsed ja põdrad söövad ära noored metsaistikud. See teeb maaomanikele suurt meelehärmi. Täna me maaomanikku uluki toidujahi eest korralikult kaitsta ei suuda. Siin on tasakaalu ja kompromisside leidmise koht. Kui palju on liiga palju või kui vähe on liiga vähe? Kui inimene on neid asju reguleerima asunud, võttes endale looduse politsei rolli, ei saa me mingi hetk kõrvale astuda ja lasta kõigel omasoodu kulgeda.

Peame reguleerima, aga peame seda tegema kõiki osapooli arvestades. 

Kas tasakaalu leidmine on Keskkonnaministeeriumi ülesanne?

Tasakaal saab tekkida ikkagi koostöös. Ministeerium ei saa endale võtta seisukohta, et meie oleme kõige targemad. Parim lahendus on kõikide huvigruppide kompromiss. Kokkulepe, kus arvestatakse nii maaomanike, looduskaitsjate kui ka teiste organisatsioonide huve. Kõik osapooled tuleb saada ühise laua taha ja saavutada olulistes seisukohtades konsensus. Kui seda ei teki, peavad kõik huvigrupid oma seisukohtades veidi järgi andma.

Ministeeriumi ülesanne on selle kokkuleppe põhjal tekitada raamistik ja tagada see, et kokkulepe saaks õigusliku vormi. Praegu käivad vaidlused jahiseaduse muutmise üle, käimas on looduskaitse arengukava aastani 2020 ja metsanduse arengukava aastani 2020 koostamine. Nende arengukavade juures on väga oluline just koostamise protsess, kus tõstatakse probleemid, vaieldakse need läbi ja otsitakse lahendusi.

Tegelikult on selline vaidlemine ja lahenduste otsimine pidev protsess. Hetkeks, mil saavutatakse kokkulepe ja see kokkulepe ka Riigikogu heakskiidul seaduseks saab, on elu juba nii palju muutunud, et tuleb alustada uusi läbirääkimisi. See ei tähenda, nagu oleks tehtud halba tööd, mida on vaja parandama hakata, lihtsalt maailm muutub kogu aeg. Sellist hetke, kus kõik on valmis ja korras, ei tule mitte kunagi. 

Eestlastele meeldib enda kohta öelda „Me oleme metsarahvas“. Kuidas Sulle tundub, kas see kuvand on õigustatud?

Inimestele on kõige arusaadavam looduse kaitsmine seotud metsaga. Mets on looduses kõige nähtavam, kõige emotsionaalsem osa. Puit on vanajumala parim leiutis, ainuke ehitusmaterjal, mis kasvab „puu otsas“. Metsa on üle poole Eesti maismaast ja selle statistika järgi võetuna peaks meil kõigil olema metsaga emotsionaalne side.

Lugesin hiljuti ühte metsaga seotud uuringut ja mulle tundus täiesti uskumatu, et 20% tallinlastest ei ole kunagi linnast välja saanud. Nad elavad ainult kivikeskkonnas ja nende arusaam loodusest on palju piiratum kui loodusega vahetus kontaktis elavatel inimestel. 20% on suur arv! Loodustunnetus peab jõudma ka nende inimesteni, ennekõike on seda vaja kasvatada lastes. Olen täheldanud, et meie kui spetsialistid kipume enamasti loodusest rääkima teiste spetsialistidega ja seda valdkonnavälistele inimestele mitte midagi ütlevaid erialatermineid kasutades.

Mulle tundub, et looduses toimuvat tuleks lihtsamini lahti seletada. See, kui inimene ei tea ühe või teise taime ladinakeelset nimetust, ei tähenda, et ta on looduskauge. Ei ole vaja lugeda, kui palju klikke tehti ühel või teisel loodusest kõneleval veebilehel. Indikaatoriks on needsamad prügihunnikud autoteede ääres. Selle prügi saab sinna viia vaid inimene, kellel ei ole loodustunnetust.

Prügiteema on popp ja on palju inimesi, kes sellise prügistamise hukka mõistavad, aga massidesse ei ole looduse hoidmise teema veel jõudnud. See on kultuuri küsimus. Käisin hiljuti Jaapanis, kus inimestel on õue suitsetama minnes igaühel peopesa suurune tuhatoos kaasas, kellelgi ei tule pähegi konisid maha visata. Rahvarohketes kohtades on tavaks mobiiltelefoniga rääkimise asemel sõnumeid saata. Tänu sellele on müra palju vähem. See näitab hoolivust enda ümber toimuva ja kõige elava suhtes. Sellist hoolivust oleks ka meil rohkem tarvis!

Looduskaitse on pidev töö, see on tasakaalu otsimine inimese ja ümbritseva vahel ning igaüks saab siin midagi ära teha. 

Andres Talijärve küsitlesid Hele Ojaveer ja Eve Rand Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonnast.

Andres Talijärv töötab Keskkonnaministeeriumi metsanduse ja looduskaitse valdkonna asekantslerina alates 23. veebruarist 2009. Tema kureerida on ministeeriumi looduskaitse ja metsanduse osakonnad.

Andres Talijärv on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse erialal. 1980. aastal asus ta tööle Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandisse abimetsaülemana, tõustes seal peametsaülemaks. Alates 1992. aastast oli Talijärv Metsaameti peadirektor ja aastast 2000 Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja. Viimastel aastatel töötas ta Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuhina.

Andres Talijärv on olnud ja on praegugi tegev mitmetes looduskaitse ja metsandusega seotud ühiskondlikes organisatsioonides, kuuludes näiteks Eesti Metsaseltsi juhatusse ja Eesti Metsasertifitseerimise Nõukokku. Ta on olnud Eesti Jahimeeste Seltsi president ja juhatuse liige ning Eesti Looduskaitse Seltsi juhatuse liige.

Allikas:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta