Olukorda ei tee sugugi lihtsamaks avalikes kohtades luusivad viirused, kes end iga hinnaga sulle külge üritavad haakida. Kui see neil õnnestub, siis ei jää muud üle, kui end ravima asuda. Hoopis mõistlikum – ja kindlasti ka palju meeldivam – on immuunsüsteemi tugevdada ja haigusi ennetada. Üks lihtsamaid ja odavamaid mooduseid selleks on karastamine.

Laiemas mõttes tähendab karastamine organismi ettevalmistust selleks, et paremini väliskeskkonnas toimuvaid muutusi taluda. Kitsamas tähenduses mõistetakse selle all organismi vastupanuvõime tõstmist kliima ja ilmastiku järsust muutumisest tingitud kahjulike mõjude suhtes.

Kuidas karastamine toimib?

Karastamise tuum seisneb selles, et naha veresoontes ehk kapillaarides paiknevate närvilõpmete korduv mõjustamine vahelduva temperatuuriga tõstab veresoonte toonust ja „õpetab“ neile kiiret ahenemist ja laienemist. Kapillaaride läbimõõdu muutumisel on võimalik naha kaudu kehast väljuvat soojahulka 70-90% ulatuses suurendada või vähendada – piltlikult öeldes oskab meie keha omale vajadusel mõne hetkega kampsuni selga kududa. Ja nagu kudumistki, tuleb seda harjutada.

Süstemaatiline karastamine treenib kehasoojust reguleerivaid mehhanisme ning tõstab kogu organismi toonust – ainevahetus paraneb, meeleolu tõuseb, vastupanuvõime nakkushaiguste suhtes suureneb.

Karastamist ei tohiks alustada pikaajalise viibimisega jahedas õhus või kuumast saunast jääauku kargamisega, sest selle tagajärjel jahtub organism liigselt ja võib tekkida nohu või mõni tõsisem tervisehäire. Treenimata keha külmaga „ehmatamine“ tekitab organismis tugeva stressi ning paneb tööle protsessid, mis mitte ei tugevda, vaid hoopis kahjustavad immuunsüsteemi.

Nimelt hakkab neerupealiste koor tootma kahte hormooni – adrenaliini ja kortikosteroide – millest viimased kahjustavad suures koguses esinedes veresooni ja immuunsüsteemi ning nende kahe hormooni koosmõjul tekib tromboosioht. Seetõttu ei saa külmašokke algajatele kohe kindlasti soovituslikuks pidada.

Karastamise põhireeglid

1. Karastamine peab toimuma järk-järgult; karastamisprotseduuride kestus peab tõusma astmeliselt.

Mingil juhul ei tohi kohe alustada paljajalu lumel kõndimisest või jääaugus suplemisest – see võib viia külmetuseni ja eelnevalt kirjeldatud vastupidiste tulemusteni. Karastamist alustatakse lihtsatest tegevustest (märja rätikuga hõõrumine, leige dušš), samuti mitte liiga madalast temperatuurist. Samas ei tohiks juba saavutatul pikalt pidama jääda, vaid peaks pidevalt edasi arenema.

2. Karastamine peab olema süstemaatiline ja järjekindel.

Karastada tuleb iga päev, sest ainult regulaarse tegevusega sunnitakse organismi “meeles pidama” õiget reaktsiooni külmale ja kuumale ning temperatuurimuutustega kohanema. Organism harjub külmaga kiiremini ja paremini, kui karastada end iga päev 5 minutit, mitte aga üle päeva 10 minutit. 2-3-nädalased vaheajad nõrgestavad juba omandatud kaitsereakstioone või kaotavad need sootuks. Kerge nohu korral ei soovitata karastamist katkestada, kuid kui protseduurid on siiski pikemaks ajaks katkenud, tuleb alustada kõike taas algusest.

3. Karastamisel tuleb arvestada isikupäraseid omadusi ja tervislikku seisundit.

Karastusviise valides peab arvestama oma ea, tervisliku seisundi, eluviisi, samuti ka elukohajärgsete klimaatiliste tingimustega. Parim mõõdik, mis näitab karastusviisi õigsust, on protseduurijärgne enesetunne. Organism teeb ise oma valiku. Karastusviisi õigest või valest valikust annab teada rida tundemärke – isutus, ärrituvus ning unetus viitavad vigadele valitud mooduses.

Lihtsamad karastusvõtted

Naha hõõrumine rätikuga

Nahka saab ergutada kareda käterätikuga hõõrudes. Võta liiter külma vett (näiteks klaaspurki), millele lisa supilusikatäis äädikat (30%) ja jämedat soola. Niisuta käterätiku ots lahusega ja hõõru keha üle. See protseduur aitab ka neid, keda vaevab liigeste-luude valu (liigesepõletikud, podagra, reuma). Pärast protseduuri pese end sooja veega üle ja hõõru teise rätikuga kuivaks.

Kontrastne dušš

Mõistlik on alustada leigetest duššidest ja karastada end hommikuti pärast ülestõusmist ja enne söömist – see teeb reipaks ja tekitab söögiisu. Parim variant oleks kontrast-dušš, kus kuum ja külm vesi kordamööda vahelduvad. Kuuma veega võiks end kasta umbes pool minutit, külma veega 10 sekundit ja nii kokku kolm tsüklit. Protseduur sobib eriti neile, kel on psüühika ülekoormatud ja pinges ning kalduvus verevarustushäiretele. Protseduur lõpetatakse külma vee vooluga näkku. See on vana äraproovitud ravivõte, mis tõmbab näonaha pingule ja aeglustab kortsude teket. Iga päev tuleks vähenda vee temperatuuri 1–2 kraadi võrra, kuni kontrastsus ulatub soojast päris külma kraaniveeni.

Paljajalu õues

Paljajalu maapinnal või lumel käimine tõstab vastupidavust külmetushaigustele. Talvel võiks enne lumele tormamist jalad külma veega üle valada (paari esimese nädala jooksul). Esimesel korral võiks lumele ainult korraks astuda, seejärel kohe jalanõud jalga panna ning tuppa minna. Järkjärgult võib lumiseid jalutuskäike pikendada 2-5 minutini. Pärast protseduuri pestakse jalad jaheda veega.

Endale sobivaima karastusmeetodi saab igaüks ise katse-eksituse meetodil välja selgitada. Ja miks mitte juba täna karastamisega algust teha – kümme minutit päevas tugevale tervisele ja heale enesetundele panustada ei ole ju palju.

Allikad:

Aili Paju (2007). Loodusravi.

Rein Jalak (2007). Tervise treening.

Delfi Naistekas: See oivaline karastamine

Naisteleht: Karasta organism talvekülma tulekuks