Lilleõie leian enda jaoks. Tahtmata tüdrukut või naist, otsin seal, kus kevadel oli karstijärv. Nüüd on metsalagendik rohetava rohumaana. Suvine käik karstijärvede maale tõi küsimärgid minu silmadesse.
- Marek Vahula lood
- 16. mai 2023
Kus nad siis on või miks nad maa sisse kadunud ehk peitu pugenud on?
Suvisel rohelisel ajal otsisin oma kevadet taga. Seda, mis kord karstijärved minu ellu tõi ja mis kevadlillede asemel uue armastuse hinge lõi.
Suvel kevadet taga otsida tundub ehk pisut rumal ja kummaline. Kuna kõik kümmekond järve olid kadunud, siis leidsin just selle suve sellel käigul endast filmimõtte, et unikaalsest karstimaastikust kahe mõisa, Porkuni ja Lasila vahel dokumentaalfilm vändata.
Ilma lilledeta tulin ma oma tollase tüdruku juurde tagasi ja kinkisin talle suvesüdame ja uue filmiidee. Elu ilma lilledeta ja karstijärvedeta mulle ei meeldinud.
Ja lõpuks meeldis mulle see hea idee, et karstijärvedest film vändata. See mõte meeldis ka minu tüdrukule. Ja ta laulis mulle suvelaulu ja tegi seda nagu suveks kadunud karstijärvede auks.
Võhmetu-Lemküla karstijärved, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
