Kohalik toit on oluline osa meie kultuurist ja identiteedist ning täpselt nõnda nagu panustame oma kultuuri hoidmisse ja arendamisesse, tuleb teha seda ka toidu puhul. Selles tegevuses on põllumeeste, töötlejate ja tarbijate arusaamade ja jõudude ühendamine A ja O, kirjutab põllumajandusminister Ivari Padar. 

Kõike huvipakkuvat tuleb loomulikult maitsta, kuid on oluline, mida ja kuidas me väärtustame. Iga rahvas ütleb, et tema köök on parim. Eesti jaoks tähendab see, et eelkõige peame ise oma Eesti toidust lugu pidama ja seda tarbima. Ning eriti oluline on kasvatada seda usku ka laste ja noorte seas, sest just nende tulevastes otsustes on kinni, kas jääme rukkirahvaks või liitume miljonite friikartuli ja nisu austajatega. Statistika annab siin juba praegu põhjust väikeseks murekortsuks.

Seetõttu on au- ja südameasi pakkuda nii noorteüritustel kui igapäevase koolilõunana Eesti toitu. Nõnda tegime ka viimasel laulupeol, sest kus peaks Eesti toit veel olema kui mitte eestimaalaste ühistel tegemistel. Kuid ka vanemad saavad pöörata laste tähelepanu toidu päritolule ja kasvatada oskust hinnata kodumaist toitu.

Visiitkaart vajab lihvimist

Jätkuvalt tegeleme ka Eesti toidu üldise kuvandi arendamisega, et aidata kaasa Eesti toidutoodete ekspordile. Eesti toit on kui maa visiitkaart selle külastajatele. EXPO jt riigipoolsed ettevõtmised loovad suure katuse, kuid igapäevane tegevus saab toimuda ka Eestist lahkumata.

Meie külalistel on tavaliselt väga selge huvi saada päris ehedat kohapealset toitu. Ka mina olen reisidel otsinud üles just neid kohti, kus kohalikud söövad. Vaadates nüüd uue pilguga Tallinnas ringi, ei saa ma öelda, et kohalik Eesti toit oleks liiga hästi kättesaadav. Lihvimisruumi on veel küllaga, ehkki viimase paari aastaga on suur töö ära tehtud. Eesti toit ja köök tulevad järjest paremini esile, aina rohkem räägitakse Eesti asjast.

Ja uskuge, see pole vaid tühi sõnakõlks või viljatu fantaasia. Eesti toidu head taset sain europarlamendi liikmena tunda omal nahal. Brüsselis töötatud viis aastat tutvustasid mulle Euroopa erinevaid kööke. Ja päris ausalt – Eesti toit on väga maitsev. Peame õppima seda vaid paremini müüma nii välismaal kui ka Eestis.

Kohalik toidutootmine on meie sahver

Kõhutäite, identiteedi ja kultuurihoidmise kõrval on kohapeal toodetud toidul täita ka julgeolekuline ülesanne. Praegu näeme, kuidas maailm aeg-ajalt nö kokku jookseb. Põuad, üleujutused, Islandi tuhapilv, katk… Kuigi meil on arusaam, et kõik toimib, siis ühel hetkel teeb loodus oma töö ja asjad enam ei toimi.

Oma põllumajandus ja tööstus on meie sahver ja julgeolek. Kuigi põllumajanduses hõivatuid on 2-3%, peame aru saama, et need inimesed harivad kogu Eesti haritavat maad ja kindlustavad, et sahver on täis. Seda, et meil on oma tootmine, tuleb hinnata ja väärtustada mitte ainult poliitikutel, põllumeestel, tööstustel või kaupmeestel, vaid ka tarbijatel. Sest just iga tarbija eelistuse järgi teeb kauplus tellimuse tööstusele ja tööstus omakorda põllumehele. Iga lüli käekäik sõltub teistest.

Aeg on pannud minu ette ülesande leida väljapääse ja leevendusi Vene sanktsioonidele. Ka siin on oluline arusaamade ja jõudude ühendamine. Minu suur soov on, et ümbertöötlev tööstus ja esmatootjad oleksid heas partnerluses. Kriisiajad panevad proovile, kas eratööstused on usaldusväärsed partnerid ka mõõnas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta