Kaladel on aju ja närvisüsteem ning nende reaktsioonidest välisärritajatele võib järeldada, et nad on võimelised tundma valu.
- Elurikkus ja looduskaitse
- MTÜ Loomade nimel
- 7. detsember 2017
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Kalade valutundlikkus on tänapäeval teadusringkondades küllaltki tuline vaidlusteema ning uued teadustööde tulemused võivad tuua muutusi loomade heaolu puudutavasse seadusandlusse, kus kaladel puudub praegu pea igasugune kaitse. Kõik peajalgsed, eriti aga kaheksajalad, tindikalad ja kalmaarid, on märkimisväärselt intelligentsed ja seetõttu ainukesed selgrootud, keda on arvesse võetud loomakaitseseadustes. Nad näitavad üles hämmastavat omavahelist koostöö- ja suhtlemisvõimet ja uudishimu, oskavad läbida labürinte, lahendada ülesandeid ja õppida, teataval määral oma tegevusi ette planeerida ja kasutada abivahendeid nagu kookospähklikoored endale varjupaiga ehitamiseks. On koguni viiteid sellele, et kaheksajalgadel võib olla erinev iseloom ja neile võib meeldida mängida või pahandust teha.
Ülepüügi tõttu ei lõppe maailmameredes ainult kalavarud, vaid kannatavad ka paljud teised veeloomad, kes jäävad hiiglaslikesse kalavõrkudesse kinni. Kaaspüügiks on muuhulgas näiteks delfiinid, kes surevad koos kaladega, sest püüdjatel on nii suurtest võrkudest väga keeruline soovimatuid isendeid eraldada. Sama laastav on krevetipüük, kus 10 kilogrammi krevettide saamiseks hukkub 100 kilogrammi veeloomi, sealhulgas kilpkonni ja kalu.
Ka kalakasvandused pole lahenduseks. Teatud tüüpi kalu, keda kasvandustes kasvatatakse, toidetakse avamerekaladega. Kasvandustes on väikesel ala koos suur hulk kalu, vähene ujumisruum põhjustab kaladele stressi ja vigastusi ning soodustab haiguste ja parasiitide levimist. Samalaadsed tingimused valitsevad krevettide ja teiste koorikloomade kasvandustes, kus emastel krevettidel lõigatakse sageli küljest silmavarred, et stimuleerida paljunemist.
Tohutu ülekalastamise tõttu on järjest halvenenud maailmamere seisukord. Suur nõudlus kala järele on tinginud ülepüügi ning ennustatakse, et senise praktika jätkamisel võivad aastaks 2050 söögiks tarvitatavate kalade varud olla sama hästi kui ammendatud. Hämmastav on seejuures, et ligi kolmandik püütud merekaladest läheb loomasööda tootmiseks. Neid söödetakse jahvatatult teistele kaladele kalakasvandustes, aga ka sigadele ja kodulindudele.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta