Ajakiri Kalastaja eestvedamisel toimub sotsiaalmeedias taaskord aasta kala valimine. Seekord on aasta kala valikus neli kala; kilu, angerjas, koha ja ümarmudil. Esitatud kandidaatide kirjeldusi lugedes tundub, et kalameestel on oma ohvritesse küll väga veider suhtumine.

Kes neist pärjatakse 2024. aasta kalaks, selgub sotsiaalmeedia hääletuse tulemusena, milles kõik huvilised on oodatud kaasa lööma ja oma häält andma aadressil facebook.com/aastakala Hääletus kestab 2023 aasta lõpuni ning võitja kuulutatakse välja 15. jaanuaril 2024. Alljärgnevalt põhjendavad kandidaadi üles seadnud organisatsioonid oma valikut.

Alljärgnevalt põhjendavad kandidaadi üles seadnud organisatsioonid oma valikut.

Saaremaa kalastajad esitavad 2024. aasta kala kandidaadiks kilu (lad Sprattus sprattus).

No kes siis kiluleiba äi teaks! Kilu on kena kala, isegit nii kena, et Tallinna nime all konservidesse topitakse, lätlastest rääkimata, kes kilu sprottideks vorbivad ja terve Euroopa kaubanduse nendega üle on ujutand. Saare kalurid veel siputava kaunitari otse paadis soola seest läbi kastavad ning koos saba ning sulgedega hea maitsta lasevad, gurmaanid suisa tervena, koos peaga.

Kilu on aegadest aegadesse saarlaste põhitoidus olnud peale räime. Sörves öeldi, et „kilu on kõikse rasusem lehelangemise ajal“. See ütlus on tõene, sest kilu soolati ja vürtsitati just sügiseti. Isegit Eno Raua poolt on luuleridadesse pandud, et „külmas meres ujus kilu, aga kilul hakkas vilu“.

Kilu väärtuslikkust ja saarlaste lugupidamist näitab juba kiluvõileiva hind praami peal!

Lõuna-Eesti kalastajate klubi alla koondunud kalastajad esitavad 2024. aasta kala kandidaadiks Euroopa angerja (lad Anguilla anguilla).

Euroopa angerja elutsükkel on meie kalade hulgas unikaalne: tema elu põhiaeg möödub Euroopa sisevetes, aga kudema siirdub ta Atlandi ookeani lääneossa. Meie rannikumeres, mis on angerjale tema kasvuperioodil samuti sobilik, on tema püük nii kutseliste (angerjamõrrad) kui ka harrastajate (ridaõnged) seas muutunud paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes sisuliselt olematuks. Jätkuvalt on angerjas oluline püügiobjekt Peipsi–Võrtsjärve vesikonnas ja veel mõnes suuremas järves, kuid seda tänu regulaarsele noorjärkude asustamisele neisse veekogudesse. Harrastuskalastajad püüavad angerjat tonkadega Emajõest.

Euroopa punase nimestiku hindamise põhjal on Euroopa angerjas kriitiliselt ohustatud liik juba aastast 2008. Populatsiooni suurus on viimase 45 aastaga kahanenud 90–95% ning seisund on jätkuvalt halvenenud. Selle peamisteks põhjusteks on angerja ülikõrgest kulinaarsest väärtusest tingitud ülepüük (sealhulgas noorjärkude püük toiduks ja ümberasustamiseks) ning looduslikele kasvualadele ligipääsu piiramine jõepaisude näol. Angerja seisundist annab YouTube’ist leitavas klipis „Kaduva maailma lävel – Euroopa angerjas“ hea lühiülevaate TÜ Eesti Mereinstituudi kalateadlane Lauri Saks.

Punase nimestiku hindamise põhjal järgneb kategooriale „kriitilises seisundis“ kategooria „väljasurnud“. Euroopa angerja väljasuremise vältimiseks rakendatakse tõenäoliselt lähiaastatel meetmeid, mille hulka kuulub ka püügi oluline piiramine kuni selle täieliku keelamiseni. Täna aga soovitame neil harrastuskalameestel, kes veel angerjaga sinasõprust loonud pole, seda lähiajal teha, sest varsti võib selleks olla juba hilja.(Mida?)

Eesti Kalastajate Seltsi alla koondunud kalastajad esitavad 2024. aasta kala kandidaadiks koha (lad Sander lucioperca).

Koha pole mitte ainult meie vete kulinaarne aare, vaid ka ökosüsteemi võtmetegija Pärnu lahes, Emajões, Võrtsjärves, Peipsis ja veel paljudes järvedes. Koha reguleerib tippkiskjana teiste kalaliikide arvukust, aidates hoida liigirikkust ja takistades ühe liigi liigset levikut, mis võib veekogu tasakaalu ohustada. Teised vees elavad liigid saavad kohast kasu, kuna tervislik ökosüsteem tähendab toitainete paremat jaotumist, haiguste vähenemist ja kohast sõltuvate liikide (näiteks teatud putukate) elutsükli toetamist. Pärast Sindi paisu avamist on koha tagasipöördumine Pärnu jõkke andnud lootust parema tasakaalu saavutamiseks meie veekogudes. Siiski lubatakse jätkuvalt vastupidiselt teadlaste soovitustele liiga noorte ja kuderändel olevate kohade töönduslikku püüki, seda eriti Pärnu lahes. Tugeva karja saavutamiseks peab koha saama vähemalt kaks korda kudeda.

Valides koha aasta kalaks, rõhutame selle elutähtsat rolli Eesti vetes ja kohustust hoida seda imelist röövkalaliiki tulevaste põlvede jaoks. Vali koha – vali elurikkus ja tasakaal Eesti vetes!

Hiiumaa kalurid esitavad 2024. aasta kala kandidaadiks ümarmudila (lad Neogobius melanostomus).

Inetu välimusega tulnukast on saanud rannakalurite jaoks oluline saagikala – oma 200 tonniga aastas asetub ümarmudil koguse poolest edetabelis räime, ahvena ja meritindi järel neljandaks ja nii juba kolmandat aastat järjest. Kalurite püügihuvi on seotud müügivõimaluste tekkimisega. Kui esmapilgul võiks kahtlustada eestlaste kalaeelistuste muutumist, siis tegelikkuses aitab ümarmudil upitada Eesti langevat eksporti.

Ümarmudila kodukohaks loetakse Musta ja Kaspia merd. Läänemerre sattus ta 1990. aastate algul laevade ballastveega ning väga hea paljunejana on tema arvukus sellest ajast saadik kasvanud. Koduvetes koeb ta 5–6 korda aastas, siinsetes jahedamates vetes ilmselt mõned korrad vähem, kuid vaatamata sellele võtab edukalt üle kohalike kalade toidubaasi ja elukohti.

Vaatamata inetule välimusele on tegemist kulinaarselt väga maitsva valge ja tihke lihaga kalaga, mida saab edukalt praadida ja suitsutada. Luude pelgajatele saab soovitada ka kotlette. Ja mis peamine – iga söödud ümarmudil parandab kodumaiste liikide eluvõimalusi!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta