Koos teha olla parem kui üksi nokitseda. Koosloome ei pruugi aga sugugi nii lihtne olla. Ehkki inimeste jaoks on grupis hakkamasaamine loomuomane, on eesmärgistatud ja tõhus koostöö keerukam, kui võiks arvata, kirjutavad Marko Uibu ja Rasmus Pedanik Sotsiaalse innovatsiooni laborist.

Olete ehk tundnud probleemide lahendamisel või oma tegevuste elluviimisel mingil hetkel jõuetust: midagi ei muutu, kui keegi teine (või teised) ei muuda end ega tegutse samas suunas? Selline tundmus on loomulik, maailm ongi kompleksne ning enamike probleemide lahendamine ulatub ühe organisatsiooni tegutsemispiiridest välja. Näiteks erivajadustega inimeste jaoks toimivate lahenduste leidmiseks tuleks kaasata erinevaid teenuseosutajaid, sugulasi, naabreid, kohalikke vabatahtlikke, arsti jne. Edukaks probleemilahendamiseks või uute lahenduste disainimiseks on seega vaja tõhusat kollektiivset koostööd ja seda struktureerivat metoodikat, mida saab pakkuda koosloome.

Koosloome on kõige üldisemalt kindla eesmärgiga (loov) protsess, milles erinevad osapooled teevad koostööd kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks. Näiteks koosloome abil teenuste disainimine toob kokku teenusepakkuja, teenuse sihtgrupi (kliendi) ja ülejäänud asjassepuutuvad osapooled (näiteks rahastaja).

Koosloome meetodil probleemi lahendamisel on eesmärgiks, et siht- ja sidusrühmad tegutseksid organiseeritud ja juhendatud protsessis ühiselt. Oluline on juba algselt probleeme kaardistada, sõnastada neid ühiselt ja läbimõeldult – vastasel juhul lähtutakse vaid ühe osapoole probleeminägemusest, mis võib viia ebasobivate lahendusteni.

Keerukateks, koosloomet vajavateks küsimusteks võivad olla näiteks mingis piirkonnas erivajadustega inimeste tööhõive või noorte huvitegevuse tõhusamaks ja noortele sobivamaks disainimine. Selliseid probleeme ühendab asjaolu, et soovitud mõju saavutamiseks ei piisa ainult ühe organisatsiooni pingutustest, vaja on oskust lahendada probleem koostöös teistega.

Koosloomet ei tohiks segi ajada kaasamise, huvikaitse või eestkostega. Koosloome võib olla eestkoste protsessi üks osa või etapp, kuid need ei ole samad tegevused. Osapoolte kaasamine on koosloome väga oluline osa ja koosloomet võib kasutada ka kaasamisprotsessis. Tavapäraselt poliitikakujundamiseks või otsuste vastuvõtmiseks läbiviidavad kaasamised ei jõua aga üldiselt koosloomeni, kaasamised jäävad formaalseteks ning võivad kasu asemel tekitada hoopis kahju. Kaasamine ja koostöö ei õnnestu iseenesest, vaid eeldab läbimõtlemist ja läbiproovitud metoodikaid.

Ehkki inimeste jaoks on grupis hakkamasaamine loomuomane, on eesmärgistatud ja tõhus koostöö keerukam, kui võiks arvata.  Kõige tavapärasem näide pärineb koosolekutest. “Hea ja tõhusa” koosolekuna tajutakse pigem seda, kui eriarvamused saavad võimalikult sujuvalt ja kellegi tundeid liigselt riivamata maha surutud. “Selleks ei ole hetkel aega, tegeleme järgmisel korral” on üsna tavaline tõdemus, mille puhul on alltekstiks jagatud teadmine, et ega ilmselt ei tegele küll. Koosoleku tulemus sõltub palju sellest, kes seda juhatab ehk arutelu dünaamikat suunab või sellest, kes arutelu tulemusi kirja paneb ehk filtreerib ja kinnistab.

Koosloome tähendab ka erinevuste kokku toomist ja nendega hakkamasaamist. On loomulik, et inimesed eelistavad pigem töötada endasarnaste inimestega. Ehkki omavahelise läbisaamise mõttes meeldiv, peidab tendents ühetaolisuse poole suurt ohtu, sest nii kaotatakse enesekriitika ning tekivad valearusaamad. Koosloome annab tööriistad, millega võidelda loomuliku sooviga homogeensuse poole.

Koosloome lähtub tõdemusest, et eri osapoolte tõhus koostöö vajab oskuslikku juhtimist ning hästitoimivad töövahendeid. Erinevad arvamused on väärtuslikud ja neid peab saama väljendada, ent nii eriarvamuste väljendamine kui parimate lahenduste väljavalimine ja konsensusele jõudmine ei saa toimuda struktuuri ja juhtimiseta. Üldiselt on eeldatav neutraalse moderaatori ehk fassilitaatori abi, kes jälgib protsessi ja dünaamikat. Kasutatakse erinevaid visualiseerimist võimaldavaid tööpõhju ja meetodeid, mis võivad näiteks toetuda (teenuse)disainile ja disainimõtlemisele.

Eestis ei ole koosloome metoodikatega seni kuigivõrd tegeletud. Vähe on ka fassilitaatoreid ehk protsesside juhte ja eri osapoolte vahendajaid. Esimene spetsiaalselt vabaühendustele mõeldud ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud koosloomejuhtide koolitusprogramm stardib juba sel sügisel. Seda korraldab Sotsiaalse innovatsiooni labor, mille üheks põhieesmärgiks ongi arendada ja rakendada koosloome metoodikaid.

Kui oled teemast ja/või koolitusest huvitatud, siis leiad täpsema info siit


Lugu pärineb Hea Kodaniku portaalist

Jaga: